# Kindlustus Eesti Vabariigis 1918–1940: Eesti Lloyd ja tulekassad

Aadress: https://kindlustusoigus.ee/kindlustuse-ajalugu/eesti-vabariik-1918-1940/
Autor: Olavi-Jüri Luik, PhD, Partner, kindlustusõiguse valdkonna juht, vandeadvokaat (Advokaadibüroo WIDEN OÜ)

> Kodumaise kindlustusturu loomine: Eesti Lloyd 1919, ühistegelik kindlustus ja tulekassad, 1936. a kindlustusasutiste seadus.

**Lühidalt.** Iseseisvumise järel tuli Eestil luua oma kindlustusturg. Vene seltside tegevus oli lõppenud ja Saksa okupatsiooni ajal tulnud Saksa seltsid lõpetasid tegevuse 1919–1921. Nende asemele tekkisid kodumaised kindlustusaktsiaseltsid, sh 1919. aastal asutatud Eesti Lloyd, ning ühistegelikud (vastastikused) kindlustusseltsid. Maal jätkasid tegevust vallaseltsid ehk tulekassad, mida oli 1920. aastate lõpus üle 360. Turg kasvas kuni 1930. aastani, langes majanduskriisis ning reguleeriti 1936. aastal esimese Eesti kindlustusseadusega, kindlustusasutiste seadusega. 1940. aastal kogu turg natsionaliseeriti.

## Turu ümberkujunemine 1918–1921

Kuni 1918. aasta alguseni tegutses Eesti alal ligi 20 Vene ja teiste riikide kindlustusaktsiaseltsi. Saksa okupatsioonivõimud lõpetasid nende tegevuse ja nende asemele tuli kümmekond Saksa kindlustusaktsiaseltsi. Eesti Vabariigi valitsus lõpetas enamiku Saksa seltside tegevuse aastatel 1919–1921 ning pärast Tartu rahulepingut hakati looma kodumaiseid kindlustusseltse.[^1] Kindlustusseltsi „Eesti“ Pärnu osakonna juht kirjeldas hiljem, et pärast iseseisvumist olid kõik endised Vene ja Saksa kindlustusseltsid kadunud, mis avas kodumaistele seltsidele turu.[^2]

## Eesti Lloyd

Eesti Vabariigi esimeste kindlustusseltside hulgas oli 1919. aastal Tallinnas asutatud kindlustusaktsiaselts Eesti Lloyd. Selle asutajate hulgas oli Konstantin Päts, hilisem riigivanem ja president.[^3] Seltsi põhikiri avaldati Riigi Teatajas 1919. aastal.[^4] Eesti Lloyd kindlustas töölisi ja teenijaid õnnetuste vastu ning sõlmis elukindlustuslepinguid.[^5] Selts andis 1930. aastatel välja oma väljaannet Eesti Lloydi Teataja.[^6] Eesti Lloyd natsionaliseeriti 1940. aastal.

Õpikus on Eesti Lloyd nimetatud Eesti Vabariigi esimeseks kindlustusseltsiks.[^7] Arvestades, et kindlustusselts „Eesti“ tegutses Tartus juba 1907. aastast, on täpsem öelda, et Eesti Lloyd oli üks esimesi iseseisvas Eestis asutatud kindlustusaktsiaseltse.

## Kindlustusandjate vormid

Kindlustusega võisid Eesti Vabariigis tegeleda kolme liiki asutused:

1. **kindlustusaktsiaseltsid**, mis tegutsesid kasumi saamise eesmärgil;
2. **ühistegelikud (vastastikused) kindlustusseltsid**, mille liikmed olid ühtlasi kindlustusvõtjad;
3. **valdade ühistegelikud (vastastikused) tulekindlustuskassad ehk vallaseltsid**, mis kindlustasid peamiselt talude hooneid.

See jaotus fikseeriti 1936. aasta kindlustusasutiste seaduses.[^8] Kindlustusseltside arv kõikus aastatel 1920–1940 17 ja 20 vahel; toimus ühinemisi, tegevuse lõpetamisi ja nimemuutusi.[^9] Ühistegeliku kindlustuse suur osakaal oli Eesti turu eripära ning see peegeldas tollase Eesti ühistegevusliikumise laiemat tugevust.

## Tulekassad ja ühistegelik kindlustus

Vallaseltside arv kasvas ka iseseisvuse ajal: 1925. aastal oli neid 357 ja 1927. aastal 364, kokku umbes 60 000 liikmega.[^10] Pärast sõja-aastate segadusi, kus seltsid kaotasid oma varud, algas 1922. aastal uus etapp. Seltsid hakkasid koguma rahatagavarasid, korraldama edasikindlustust ja koordineerima oma tegevust. 1923. aastal asutati Eesti Ühistegeline Kindlustuse Keskselts, mis toetas vallaseltside koostööd ja edasikindlustust.[^11]

1927. aasta seisuga kasutas umbes 5% tulekassadest veel naturaalkohustust, 30% kogus kindlustusmaksu pärast õnnetust, 40% kogus iga-aastast makset ette ja 25% kogus makseid ette ning kindlustas oma riske edasi.[^12] Andmed näitavad, et eri arenguetapid eksisteerisid samaaegselt ning moderniseerumine oli järkjärguline. Mõnel pool oli säilinud ka komme, et liikmed aitavad ehitusmaterjali kohale vedada.

Tulekassade roll oli laiem kui kahju hüvitamine. 1920. ja 1930. aastatel oli tuletõrje maal suuresti vallaseltside teene. Seltsid kohustasid liikmeid järgima tuleohutusreegleid, korraldasid korstnate ja tuleasemete ülevaatusi, palkasid korstnapühkijaid ja toetasid kohalikke tuletõrjeühinguid rahaliselt või varustusega.[^13] Kindlustuse preventiivne funktsioon oli seega Eesti maaelu igapäevane osa.

## Kindlustusselts „Eesti“ kui näide

Kindlustusselts „Eesti“ Pärnu osakonna ajalugu illustreerib tollase kodumaise kindlustusseltsi arengut. 1919. aasta lõpus oli osakonnal 789 liiget ja 1930. aastaks umbes 2841 tulekindlustuse liiget. Majanduskriisi ajal liikmete arv vähenes ja hakkas taastuma alates 1934. aastast. 1. jaanuari 1936 seisuga oli osakonnas kindlustatud 1138 hoonet, mis moodustas ligikaudu poole Pärnu linna hoonetest. Elukindlustusega alustati 1923. aastal.[^14]

## Tulekindlustuse turg ja majanduskriis

Tulekindlustus oli Eesti Vabariigi suurim kindlustusliik. Riigi Statistika Keskbüroo andmetel oli 1925. aastal Eestis 764 tulekahju kogukahjuga 237,6 miljonit marka.[^15] Tulekindlustus kasvas jõudsalt kuni 1930. aastani. Alates 1931. aastast, majanduskriisi ajal, algas tagasiminek ja paljud loobusid kindlustusest, eriti maal.[^16] Kindlustuse nõudlus sõltus seega tugevasti majandustsüklist, mis kordus hiljem 1990. aastate alguse kõrge inflatsiooni ajal.

## Kindlustusasutiste seadus 1936

Esimene Eesti Vabariigi kindlustusseadus, kindlustusasutiste seadus, kehtestati riigivanema dekreediga 1936. aastal.[^17] Õpiku järgi hakkas seadus kehtima 1. juunil 1936. Seaduses oli 113 paragrahvi ning see sisaldas kindlustustegevuse üldeeskirju, kindlustusasutiste järelevalve ja likvideerimise korda.[^18] Seadus oli oma olemuselt kindlustustegevuse ja järelevalve seadus, mitte kindlustuslepinguõiguse seadus.

Kindlustusasutiste seadus oli ajakohane: see järgis Kesk-Euroopa järelevalvemudelit, kus riik kontrollis kindlustusandja asutamist, maksevõimet ja tegevust. Seaduse eelnõu valmimise tähendust iseseisva õiguskorra jaoks rõhutab ka asjaolu, et järgmine Eesti kindlustusseadus võeti vastu alles 56 aastat hiljem, 1992. aastal.[^19]

Tolleaegses õiguskirjanduses kasutati legaalterminina sõna „kindlustuspreemia“, mis oli kasutusel ka 1992–2002 kehtinud kindlustusseaduses. VÕS on selle asendanud terminiga „kindlustusmakse“.[^20]

## Sotsiaalkindlustus

1920. ja 1930. aastatel võeti vastu seadused, mis tagasid abi haiguse, tööõnnetuse ja vanaduse korral. Tööandjad vastutasid tööstustööliste ja põllutööliste abistamise eest haiguse ja tööõnnetuse korral ning riik tagas riigiteenistujatele ja -töölistele arsti- ja ravimiabi. Tööõnnetuste kindlustamine toimus kuni 1940. aastani 1912. aasta Vene seaduse alusel tööandjate maakondlikes vastastikustes kindlustusseltsides.[^21] 1924. aastast võeti vastu pensioniseadused riigi- ja omavalitsustöötajatele, kaitseväelastele, õppejõududele ja mitmele teisele rühmale.[^22]

## Kindlustusajakirjandus ja kindlustusharidus

Eesti Vabariigi kindlustusturuga kaasnes eestikeelne kindlustusalane ajakirjandus, mis on tänapäeval selle aja olulisim allikas. Kindlustusselts „Eesti“ andis välja ajakirja Eesti Kindlustus, Eesti Lloyd oma väljaannet Eesti Lloydi Teataja ning 1930. aastate teisel poolel ilmus Eesti Kindlustusleht, mille andmetele tugineb ka õpiku natsionaliseerimise statistika.[^23] Juba 1920. aastatel avaldati kindlustusseltside kalendrites kindlustusvõtjatele mõeldud selgitusi, näiteks küsimuses, milline tulekindlustuse viis on kindlustusvõtjale kõige kasulikum.[^24]

Väljaannete sisu näitab, et kindlustusseltsid pidasid oluliseks selgitada kindlustusvõtjale lepingutingimusi ja kahju ennetamise vajadust. Tänapäeva mõistes oli see kindlustusvõtja teavitamine ja finantsharidus, mida kehtiv õigus nõuab lepingueelse teabe kohustusena (VÕS § 428) ja kindlustustoodete turustamise reeglitena (KindlTS § 221).[^25] Eesti keele kindlustusterminoloogia kujunes samuti suuresti sel perioodil: näiteks kasutati „kinnitust“ ja „kindlustust“ paralleelselt (vrd „Eesti kinnitus-aktsiaselts“) ning legaalterminina „kindlustuspreemiat“.

## Valdade reform ja 1940. aasta murrang

Pärast 1939. aasta aprilli valdade reformi vähenes valdade ja vallaseltside arv.[^26] Kindlustusturgu tabas aga peagi täielik murrang. 1940. aasta suvel natsionaliseeris nõukogude võim kõik erakindlustusettevõtted. Natsionaliseerimisele kuuluvate kindlustusseltside nimekiri avaldati Riigi Teatajas 28. juulil 1940.[^27] Natsionaliseeriti 12 ühistegelikku kindlustusseltsi, 7 kindlustusaktsiaseltsi ja 326 valdade ühistegelikku kindlustuskassat.[^28] Edasine areng on kirjeldatud lehel [Nõukogude periood](https://kindlustusoigus.ee/kindlustuse-ajalugu/noukogude-periood).

## Mida see periood õpetab

Eesti Vabariigi kindlustusturg oli 1930. aastate lõpuks mitmekesine: kõrvuti tegutsesid aktsiaseltsid, ühistegelikud seltsid ja sajad tulekassad. Vastastikuse kindlustuse traditsioon katkes 1940. aastal ning pärast taasiseseisvumist on Eesti kindlustusturg kujunenud peamiselt aktsiaseltside põhiseks. Vastastikuse kindlustusseltsi asutamine oli võimalik 1992. aasta kindlustusseaduse alusel ja kehtiva KindlTS-i järgi võib kindlustusandja tegutseda tulundusühistuna, kuid praktikas on see vorm Eestis harv.[^29]

## Seotud lehed

- [Kindlustus Eesti alal enne 1918](https://kindlustusoigus.ee/kindlustuse-ajalugu/kindlustus-eesti-alal-enne-1918)
- [Nõukogude periood](https://kindlustusoigus.ee/kindlustuse-ajalugu/noukogude-periood)
- [Kindlustussüsteem Eestis](https://kindlustusoigus.ee/kindlustussusteem)
- [Kindlustusvaldkonna organisatsioonid](https://kindlustusoigus.ee/organisatsioonid)
- [Varakindlustus](https://kindlustusoigus.ee/kindlustusliigid/kahjukindlustus/varakindlustus)

## Viited

[^1]: J. Lahe, O.-J. Luik. Kindlustusõigus. Tallinn: Juura 2018, lk 31.
[^2]: Eesti Kindlustus 1936, nr 3–4, lk 11. [DIGAR](https://digar.ee/arhiiv/ru/download/134497).
[^3]: J. Lahe, O.-J. Luik (viide 1), lk 31; [Eesti Lloyd](https://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_Lloyd), viitega J. Valge. Eesti Panga rahakraanide kallal. – Tuna 2002, nr 3, lk 28–39.
[^4]: Eesti kinnitus-aktsiaseltsi „Eesti Lloid“ põhikiri. – Riigi Teataja 1919, nr 61–62.
[^5]: Eesti Entsüklopeedia. 2. kd. Tartu: Loodus 1933, veerg 771 (vahendatult Vikipeedia kaudu).
[^6]: [Eesti Lloydi Teataja](https://digar.ee/arhiiv/en/perioodika/31730) 1932, nr 1 (DIGAR).
[^7]: J. Lahe, O.-J. Luik (viide 1), lk 31.
[^8]: Samas, lk 31.
[^9]: Samas, lk 31.
[^10]: Samas, lk 30.
[^11]: Samas, lk 31.
[^12]: Samas, lk 31.
[^13]: Samas, lk 31.
[^14]: Eesti Kindlustus 1936 (viide 2), lk 11–12.
[^15]: J. Lahe, O.-J. Luik (viide 1), lk 31.
[^16]: Samas, lk 31.
[^17]: Samas, lk 31; Tartu Ülikooli kindlustusõiguse loengumaterjalid (O.-J. Luik, 2026).
[^18]: Tartu Ülikooli kindlustusõiguse loengumaterjalid (viide 17).
[^19]: Samas.
[^20]: J. Lahe, O.-J. Luik (viide 1), lk 118, viitega A. Piibule.
[^21]: Tartu Ülikooli kindlustusõiguse loengumaterjalid (viide 17).
[^22]: Samas.
[^23]: J. Lahe, O.-J. Luik (viide 1), lk 32; [Eesti Lloydi Teataja](https://digar.ee/arhiiv/en/perioodika/31730) (DIGAR); Eesti Kindlustus 1931–1936 (DIGAR).
[^24]: Missugune kindlustuse wiis tulekahju wastu kindlustustarwitajale kõige kasulikum on? – Eesti Kindlustuse Seltsi Kalender 1925. Tartu 1924. Vt J. Lahe, O.-J. Luik (viide 1), lk 27.
[^25]: VÕS § 428 (RT I, 20.06.2026, 18); KindlTS § 221 (RT I, 11.07.2026, 140).
[^26]: J. Lahe, O.-J. Luik (viide 1), lk 31.
[^27]: Natsionaliseerimisele kuuluvate kindlustusseltside nimestik. – Riigi Teataja 1940, nr 85, art 807.
[^28]: J. Lahe, O.-J. Luik (viide 1), lk 32, viitega Riigi Statistika Keskbüroo bülletäänidele 1920–1938 ja Eesti Kindlustuslehele 1936–1939.
[^29]: Samas, lk 57; KindlTS § 11 lg 1 (RT I, 11.07.2026, 140).