# Merekindlustuse ajalugu ja Lloyd's: kohvikust maailmaturuni Aadress: https://kindlustusoigus.ee/kindlustuse-ajalugu/merekindlustus-ja-lloyds/ Autor: Olavi-Jüri Luik, PhD, Partner, kindlustusõiguse valdkonna juht, vandeadvokaat (Advokaadibüroo WIDEN OÜ) Viimati uuendatud: 2026-11-09 > Kuidas merekindlustusest sai kindlustuse arengu mootor: Lloydi kohvik 1688, underwriter'id, 1720. aasta monopolid, Marine Insurance Act 1906 ja P&I klubid. **Lühidalt.** Merekindlustus on kindlustuse arengu nurgakivi. Just merekaubanduses eraldus kindlustusleping laenust, kujunes välja poliis kui lepingudokument ja tekkisid esimesed kindlustusturud. 17. sajandi lõpus kujunes Londonis Edward Lloydi kohvikus turg, kus üksikisikutest kindlustajad (underwriter'id) võtsid riske omal vastutusel. Inglise merekindlustusõigus, mis kodifitseeriti 1906. aasta Marine Insurance Act'is, on mõjutanud kindlustusõigust kogu maailmas, sh selliste mõistete kaudu nagu *utmost good faith*, garantii (*warranty*) ja kindlustushuvi. ## Merekindlustuse eripära Merekindlustus erines maismaa riskidest kolmel põhjusel. Esiteks olid kahjud suured ja juhuslikud: üks torm võis hävitada laeva ja lasti, mille väärtus ületas kaupmehe kogu muu vara. Teiseks olid kindlustusvõtja ja kindlustaja teadmised ebavõrdsed. Laevaomanik teadis laeva seisukorrast, meeskonnast ja marsruudist palju rohkem kui Londonis istuv kindlustaja, kes ei saanud laeva ise üle vaadata. Kolmandaks oli tegemist rahvusvahelise äriga, kus pooled olid eri riikidest ja kohtuvaidlus kauge. Need eripärad selgitavad merekindlustusõiguse rangeid reegleid. Kuna kindlustaja sõltus täielikult kindlustusvõtja antud teabest, kujunes Inglise õiguses välja ülima heausksuse põhimõte (*uberrimae fidei*), mille kohaselt pidi kindlustusvõtja avaldama kõik olulised asjaolud ka küsimata. Rikkumise tagajärg oli lepingu tühistamine (*avoidance*) algusest peale, sõltumata sellest, kas avaldamata asjaolu kahju tekkimist mõjutas. Eesti õigus on läinud teist teed: VÕS § 440–442 näevad ette kindlustusvõtja teatamiskohustuse, kuid kindlustusandja taganemisõigus on piiratud: taganemine eeldab kindlustusvõtja süülist rikkumist ja peab toimuma seaduses sätestatud tähtaja jooksul (VÕS § 441–442 lg 1), ning kui kindlustusandja taganeb pärast kindlustusjuhtumit, peab ta siiski täitma, kui teatamata asjaolu ei mõjutanud kindlustusjuhtumi toimumist ega piira tema täitmise kohustust (VÕS § 442 lg 2).[^1] Inglise *avoidance* ja Eesti VÕS-i järgne taganemine ei ole seega samatähenduslikud. ## Itaaliast Londonisse Keskajal kujunenud kindlustusleping levis Itaalia kaupmeeste kaudu Flandriasse, Hispaaniasse ja Inglismaale. Londonis tegutsesid algul Lombard Streetil Itaalia päritolu kaupmehed; tänaseni kasutatakse Inglise poliisides vorme, mille juured ulatuvad sellesse aega. 16. sajandil loodi Londonis kindlustuslepingute registreerimise asutus (Office of Assurances).[^2] Inglise merekindlustuse eripära oli, et kindlustust ei pakkunud mitte ettevõtted, vaid eraisikud. Kaupmees või maakler koostas lepingudokumendi, kus olid kirjas laev, last, reis ja kindlustussumma, ning käis sellega jõukate kaupmeeste juures. Iga nõustuja kirjutas dokumendi alla oma nime ja summa, mille ulatuses ta riski võttis. Sellest tuleneb sõna *underwriter*: see, kes kirjutab alla. Iga underwriter vastutas üksnes oma osa eest ja kogu oma varaga. Riski jagamine mitme kindlustaja vahel on põhimõtteliselt sama, mida tänapäeval nimetatakse kaaskindlustuseks (VÕS § 484). ## Edward Lloydi kohvik Underwriter'id kogunesid algul börsihoones (Royal Exchange), mis hävis 1666. aasta Londoni suurpõlengus. 17. sajandi teisel poolel said Londoni kohvikutest kaupmeeste kohtumispaigad. Edward Lloyd pidas kohvikut Tower Streetil; esimest korda mainiti seda London Gazette'is 1688. aastal.[^3] Lloyd ei olnud ise kindlustaja. Tema kohviku eelis oli teave: ta kogus ja levitas uudiseid laevade saabumisest, hukkumisest ja sadamates toimuvast, mistõttu kohvikust kujunes merendusteabe keskus. Õpikus on Lloyd'si teke seotud 1666. aasta tulekahjuga, mille järel kaupmehed pidid uue kohtumispaiga leidma.[^4] Ajaline seos ei ole siiski otsene: Lloyd'si enda andmetel mainitakse kohvikut esimest korda alles 22 aastat pärast tulekahju. Tulekahju kiirendas kindlasti Londoni kindlustusturu ümberkujunemist, kuid Lloyd'si turg tekkis järk-järgult 1680. aastatel. 1734. aastal hakati välja andma Lloyd's List'i, laevandusuudiste lehte, mis ilmub tänapäevalgi.[^5] 1769. aastal eraldus osa underwriter'eid ja asutas uue kohviku (New Lloyd's), et distantseeruda spekulatiivsete kihlvedude mainest ([Lloyd's: Coffee and commerce](https://www.lloyds.com/about-lloyds/history/coffee-and-commerce)). 1774. aastal kolisid Lloyd's-i liikmed (*Subscribers to Lloyd's*) uutesse ruumidesse Royal Exchange'is.[^6] Seega kujunes juba 18. sajandil liikmete ühendus, mis kehtestas oma reeglid ja kontrollis, kes turul tegutseda tohib. Lloyd's sai seadusliku aluse 1871. aasta Lloyd's Act'iga ([Lloyd's: Sweeping change, new standards](https://www.lloyds.com/about-lloyds/history/sweeping-change-new-standards)). ## 1720. aasta monopolid ja Lloyd'si tõus 18. sajandi alguses tekkis Inglismaal aktsiaseltside asutamise buum, mis lõppes Lõunamere ettevõtte (South Sea Company) krahhiga. 1720. aasta Bubble Act piiras ühingute asutamist ning andis kahele ettevõttele, London Assurance'ile ja Royal Exchange Assurance'ile, ainuõiguse tegeleda merekindlustusega ühinguna. Teised ühingud ei tohtinud merekindlustust pakkuda, kuid eraisikutest underwriter'itele piirang ei laienenud.[^7] Selle regulatsiooni tagajärg oli ootamatu. Kaks monopoolset ettevõtet olid ettevaatlikud ja kallid, samas kui Lloyd'si underwriter'id said vabalt konkureerida. Sajandi jooksul kujunes Lloyd's maailma suurimaks merekindlustusturuks. Monopol kaotati 1824. aastal.[^8] Kogemus näitab, et kindlustusturu regulatsiooni majanduslik mõju võib olla vastupidine seadusandja kavatsusele, ning sama õppetund kordus 1990. aastate Eestis, kui riik püüdis reguleerida liikluskindlustuse hindu (vt [Liikluskindlustuse ajalugu Eestis](https://kindlustusoigus.ee/kindlustuse-ajalugu/liikluskindlustuse-ajalugu-eestis)). ## Inglise kohtupraktika ja Lord Mansfield 18. sajandi teisel poolel kujundas Inglise kindlustusõiguse Lord Mansfield, Kuningliku Pingi (King's Bench) kohtu esimees. Ta tõi kaubandustavad, sh merekindlustuse tavad, *common law* süsteemi ning kasutas vandekohtunikena kogenud kaupmehi. Tema nimega seostatakse avaldamiskohustuse doktriini kujundamist kaasuses *Carter v Boehm* (1766), kus ta selgitas, miks kindlustusvõtja peab talle teadaolevad olulised asjaolud kindlustajale avaldama.[^9] Mansfieldi praktika ühtlustas merekindlustuse reeglid ja tegi Inglise õiguse rahvusvaheliselt atraktiivseks. Paljud põhimõtted, mida Inglise kohtud tänapäeval kohaldavad, pärinevad sellest ajast. ## Marine Insurance Act 1906 19. sajandi lõpus koondas Sir Mackenzie Chalmers Inglise merekindlustuse kohtupraktika ühte seadusesse. Marine Insurance Act 1906 (6 Edw 7 c 41) ei loonud uut õigust, vaid kodifitseeris olemasoleva kohtupraktika.[^10] Seadus määratles kindlustushuvi, ülima heausksuse kohustuse, garantiide toime, kindlustatud ohud, kogu- ja osalise kahju ning loobumise (*abandonment*). Selle mõju ulatub kaugele väljapoole Inglismaad, sest samal mudelil põhinevad paljude Rahvaste Ühenduse riikide seadused ning Londoni turu standardtingimused. Seaduse kõige karmimad reeglid, nagu lepingu tühistamine mis tahes olulise asjaolu avaldamata jätmisel ja garantii rikkumisega kaasnev automaatne vabanemine, muutusid aja jooksul turu jaoks problemaatiliseks. Need reformiti [Insurance Act 2015](https://www.legislation.gov.uk/ukpga/2015/4/contents)-ga, mis asendas avaldamiskohustuse õiglase esitamise kohustusega (*duty of fair presentation*) ja proportsionaalsete õiguskaitsevahenditega.[^11] Areng näitab, et ka Inglise õigus on liikunud Mandri-Euroopa kindlustusõiguse suunas, kus kindlustusvõtja rikkumise tagajärjed sõltuvad süü astmest ja põhjuslikust seosest. ## P&I klubid: vastastikkuse naasmine 19. sajandi keskel tekkis laevaomanikel vajadus kaitsta end riskide eest, mida underwriter'id ei soovinud kindlustada, eelkõige vastutus kolmandate isikute, meeskonna ja reisijate ees. Laevaomanikud lõid vastastikused ühendused, nn kaitse- ja hüvitamisklubid (*Protection and Indemnity clubs*, P&I klubid). Need tegutsevad vastastikkuse põhimõttel ja ei taotle kasumit. Kirjanduse andmetel on P&I klubides kindlustatud valdav osa maailma kaubalaevastikust.[^12] Ajaloo seisukohast on see huvitav ring: kõige kaasaegsem merekindlustuse vorm põhineb samal vastastikkuse ideel kui antiiksed karavaniühendused. ## Merekindlustuse pärand Eesti õiguses Eesti õiguse kohaldumisel lähtutakse merekindlustuses VÕS-i kindlustuslepingu üld- ja kahjukindlustuse sätetest ning lepingust; VÕS §-de 505–509 veosekindlustuse erisätted puudutavad § 505 järgi veose maismaal või siseveekogul vedamise riski, mitte kogu merekindlustust. Mitu VÕS-i instituuti on oma olemuselt merekindlustuse päritolu: - **Kokkuleppeline kindlustusväärtus** ja **ülekindlustus** kujunesid välja laevade ja lasti kindlustamisel, kus väärtust oli raske hinnata. - **Kaaskindlustus** on underwriter'ite riskijagamise kaasaegne vorm. - **Veosekindlustus** ja esitajapoliis on ajalooliselt seotud kaubaveoga, kus kaup ja selle omanik vahetusid reisi ajal. - **Kindlustusvõtja teatamiskohustus** ja **riski suurenemise** reeglid peegeldavad merekindlustuse teabeasümmeetria probleemi. Rahvusvaheliste veokindlustuse vaidluste puhul tuleb arvestada, et kindlustuslepingule võib olla kohaldatav Inglise õigus ja Londoni turu tingimused. Sellisel juhul ei saa Inglise terminitele (*warranty*, *avoidance*, *utmost good faith*) anda automaatset eesti vastet, vaid tuleb selgitada nende õiguslikku tagajärge. ## Seotud lehed - [Antiik ja keskaeg](https://kindlustusoigus.ee/kindlustuse-ajalugu/antiik-ja-keskaeg) - [Kindlustusõiguse kodifitseerimine Euroopas](https://kindlustusoigus.ee/kindlustuse-ajalugu/kindlustusoiguse-kodifitseerimine-euroopas) - [Veosekindlustus ja CMR](https://kindlustusoigus.ee/kindlustusliigid/kahjukindlustus/veosekindlustus-cmr) - [Edasikindlustus](https://kindlustusoigus.ee/kindlustusliigid/edasikindlustus) - [Keeldumise alused](https://kindlustusoigus.ee/keeldumise-alused) ## Viited [^1]: VÕS § 440–442 (RT I, 20.06.2026, 18). Vt lähemalt [Keeldumise alused](https://kindlustusoigus.ee/keeldumise-alused). [^2]: J. Lahe, O.-J. Luik. Kindlustusõigus. Tallinn: Juura 2018, lk 22; Tartu Ülikooli kindlustusõiguse loengumaterjalid (O.-J. Luik, 2026). [^3]: Lloyd's. [History: Chapter one](https://www.lloyds.com/about-lloyds/history/chapter-one). [^4]: J. Lahe, O.-J. Luik (viide 2), lk 26. [^5]: Lloyd's (viide 3). [^6]: Samas. [^7]: Tartu Ülikooli kindlustusõiguse loengumaterjalid (viide 2). [^8]: Samas. [^9]: *Carter v Boehm* (1766) 3 Burr 1905. [^10]: [Marine Insurance Act 1906](https://www.legislation.gov.uk/ukpga/Edw7/6/41/contents) (6 Edw 7 c 41). [^11]: [Insurance Act 2015](https://www.legislation.gov.uk/ukpga/2015/4/contents) (2015 c 4), Part 2. [^12]: J. Lahe, O.-J. Luik (viide 2), lk 57, viitega P. Bennettile, lk 13.