Proportsionaalne ja mitteproportsionaalne edasikindlustus

Lühidalt. Proportsionaalses edasikindlustuses jagavad kindlustusandja ja edasikindlustusandja makseid ja kahjusid kokkulepitud proportsioonis; edasikindlustusandja maksab kindlustusandjale omakorda vahendustasu (ceding commission). Mitteproportsionaalses edasikindlustuses kannab edasikindlustusandja kahju üksnes osas, mis ületab kindlustusandja omavastutust (prioriteeti), kuni lepingu limiidini; makse arvutatakse riskihinnangu järgi. Valik sõltub portfelli iseloomust, kapitalivajadusest ja katastroofiriskist.¹

1. Proportsionaalne edasikindlustus

1.1. Kvoodileping (quota share)

Kvoodilepingus annab kindlustusandja edasikindlustusandjale kindla protsendi kõigist portfelli kuuluvatest riskidest. Sama protsent kehtib maksete ja kahjude kohta.

Arvutusnäide. Kindlustusandja kodukindlustuse portfelli maksed on 10 miljonit eurot. Kvoodileping on 40%. Edasikindlustusandja saab 4 miljonit eurot makseid ja maksab kindlustusandjale vahendustasu 30% edasikindlustusmaksest, ehk 1,2 miljonit eurot. Kui portfelli kahjud on 6 miljonit eurot, kannab edasikindlustusandja neist 40% ehk 2,4 miljonit eurot.

• kindlustusandja omaosa maksetest: 10 – 4 + 1,2 = 7,2 miljonit eurot;
• kindlustusandja omaosa kahjudest: 6 – 2,4 = 3,6 miljonit eurot.

Kvoodileping sobib sageli uuele või kiiresti kasvavale kindlustusandjale, sest edasi antud riskiosa võib vähendada kindlustusandja kapitalivajadust ning vahendustasu võib parandada rahavoogu. Mõju ei ole siiski automaatne ega alati proportsionaalne: Solventsus II järgi sõltub kapitalinõude vähenemine sellest, kui suur risk lepinguga tegelikult üle kantakse, kui usaldusväärne on edasikindlustusandja (vastaspoole risk) ning millised on lepingu tingimused (nt kahjusuhtest sõltuv vahendustasu, limiidid, taastamine). Ka vahendustasu suurus ja arvestuskord on iga lepingu kokkuleppe küsimus. Puuduseks on see, et kindlustusandja annab ära osa ka väikestest ja kasumlikest riskidest.

1.2. Ülejäägileping (surplus)

Ülejäägilepingus jätab kindlustusandja iga riski puhul endale kindla summa (retention, „rida“) ja annab edasikindlustusandjale riski osa, mis seda ületab, kuni kokkulepitud ridade arvuni. Proportsioon on seega igal riskil erinev.

Arvutusnäide. Kindlustusandja omaosa on 1 miljon eurot, ülejäägileping 9 rida (kuni 9 miljonit eurot). Hoone kindlustussumma on 5 miljonit eurot. Kindlustusandja omaosa on 1/5 = 20%, edasikindlustusandja osa 4/5 = 80%. Kui kahju on 2 miljonit eurot, kannab kindlustusandja 0,4 miljonit ja edasikindlustusandja 1,6 miljonit eurot. Väikese hoone (kindlustussumma 0,8 miljonit eurot) riski jätab kindlustusandja täielikult endale.

Ülejäägileping sobib varakindlustusele, kus riskide suurused on väga erinevad.

2. Mitteproportsionaalne edasikindlustus

2.1. Kahjuülejäägi leping (excess of loss, XL)

Kahjuülejäägi lepingus kannab edasikindlustusandja kahju osa, mis ületab kindlustusandja omavastutust (prioriteeti), kuni lepingu limiidini. Leping võib olla:

• riskipõhine (per risk XL) – kehtib iga üksikriski kahju kohta;
• sündmusepõhine (catastrophe XL) – kehtib ühe sündmusega (torm, üleujutus) tekkinud kõigi kahjude summa kohta.

Arvutusnäide (catastrophe XL). Lepingu ülesehitus on „10 miljonit eurot üle 5 miljoni euro“, s.t prioriteet 5 miljonit ja limiit 10 miljonit eurot. Torm tekitab kindlustusandjale 3 000 kahjujuhtumit kokku 12 miljoni euro ulatuses. Edasikindlustusandja maksab 12 – 5 = 7 miljonit eurot (jääb limiidi piiresse). Kui kahjud oleksid 18 miljonit eurot, maksaks edasikindlustusandja 10 miljonit eurot (limiit) ja kindlustusandja kannaks 5 + 3 = 8 miljonit eurot.

Lepingud sisaldavad sageli taastamisklauslit (reinstatement): pärast limiidi kasutamist taastatakse see lisamakse eest, et kindlustusandja oleks kaitstud ka järgmise sündmuse eest.

2.2. Kahjusuhte leping (stop loss)

Stop loss-leping kaitseb kindlustusandja kogu aasta tulemust: edasikindlustusandja maksab, kui portfelli kahjusuhe ületab kokkulepitud taset (nt 80% teenitud maksetest), kuni ülempiirini (nt 120%). Seda kasutatakse näiteks põllumajandus- või rahekindlustuses, kus aastate tulemused kõiguvad tugevalt.

3. Sündmuse mõiste ja kahjude koondamine

Mitteproportsionaalses edasikindlustuses on keskne küsimus, mis on üks sündmus (event, occurrence). Tüüpiliselt määratletakse tormi puhul ajaline aken (nt 72 tundi): kõik selle aja jooksul sama tormiga tekkinud kahjud on üks sündmus. Pandeemia, küberrünnaku ja sotsiaalse rahutuse puhul on sündmuse määratlemine vaidluste allikas, sest kahjud võivad tekkida kuude jooksul ja eri riikides.

Koondamise küsimus on sarnane otsekindlustuse seeriakahju klausliga: see määrab, mitu prioriteeti ja limiiti rakendub. Kindlustusandja huvides on tavaliselt koondada kahjud üheks sündmuseks (üks prioriteet), kuid limiidi ammendumise korral võib huvi olla vastupidine.

4. Valiku kriteeriumid

Kindlustusandjad kombineerivad sageli mõlemat: kvoodileping kogu portfellile ja selle omaosa kaitseks catastrophe XL. Tabel kirjeldab tüüpilisi suundumusi, mitte iga lepingu tulemust; konkreetse programmi kapitali- ja rahavoo mõju hindavad aktuaar ja järelevalvenõuete spetsialist.

5. Tähendus kindlustusvõtjale

Kindlustusvõtja ei näe edasikindlustuse ülesehitust, kuid see mõjutab teda kaudselt. Kui kindlustusandja omavastutus suures kahjus on väike, sõltub tema maksevõime edasikindlustusest. Kui edasikindlustusandja nõuab kahjukäsitluses osalemist, võib menetlus venida. Kindlustusandja ei saa aga kindlustusvõtjale vastu seada edasikindlustuslepingu tingimusi ega edasikindlustusandja keeldumist.

Seotud lehed

• Edasikindlustus
• Fronting
• Cut-through-klausel
• Ärikatkestuskindlustus

Viited