Kahju-, elu- ja edasikindlustus: kindlustuse põhiliigid

Lühidalt. Kindlustustegevuse seadus jagab kindlustustegevuse kolmeks: kahjukindlustus, elukindlustus ja edasikindlustus. Jaotus määrab tegevusloa, kapitalinõuded ja järelevalve: sama äriühing ei või üldjuhul pakkuda korraga elu- ja kahjukindlustust. Lepinguõiguses lähtub võlaõigusseadus teisest jaotusest: kahjukindlustus hüvitab tegeliku kahju ja allub hüvitamise põhimõttele, summakindlustus (elukindlustus ning kokkuleppel õnnetusjuhtumi- ja ravikindlustus) maksab kokkulepitud summa sõltumata kahjust. Edasikindlustus on kindlustusandjate kindlustus, mille pool kindlustusvõtja ei ole.

1. Järelevalveõiguslik jaotus

Kindlustustegevuse seaduse (KindlTS) järgi jaguneb kindlustustegevus elukindlustuseks, kahjukindlustuseks ja edasikindlustuseks.¹ Kahjukindlustuse liigid on loetletud KindlTS § 12 lõikes 1 (18 liiki), elukindlustuse liigid §-s 13 ja edasikindlustuse liigid §-s 14.² Tegevusluba antakse liikide kaupa: kindlustusandja võib kanda üksnes neid riske, mille kohta tal on tegevusluba.³

Jaotuse mõte on usaldatavus. Elukindlustus on pikaajaline ja kogumiselemendiga; selle kohustused on aastakümnete pikkused ja nende katteks peab olema stabiilne vara. Kahjukindlustuse kohustused on lühemad, kuid kõikuvamad (tormid, suured tulekahjud). Kui ühe äriühingu bilansis oleks mõlemad, võiks kahjukindlustuse suur kahju ohustada elukindlustuse kogumisvarasid. Seetõttu lahutab seadus need tegevused eri äriühingutesse; erandiks on lisakindlustusena pakutav õnnetusjuhtumi- ja haiguskindlustus elukindlustuses.²

Kahjukindlustuse liigid on: õnnetusjuhtumi- ja haiguskindlustus; maismaasõidukite, raudtee veerevkoosseisu, õhusõidukite ja veesõidukite kindlustus; transporditavate kaupade kindlustus; tule- ja loodusjõudude kindlustus; muu varakindlustus; mootorsõiduki, õhusõiduki ja veesõiduki valdaja vastutuskindlustus; tsiviilvastutuskindlustus; krediidi- ja garantiikindlustus; finantskahjude kindlustus; õigusabikulude kindlustus ning abistamisteenuste kindlustus.² Elukindlustuse liigid on muu hulgas surmajuhtumi- ja üleelamiskindlustus, annuiteet, investeerimisriskiga elukindlustus, sünni- ja abiellumiskindlustus, katkestamisõiguseta pikaajaline haiguskindlustus, tontiin ning kapitali kogumise tegevus.² Täielik liigituspuu koos rubriigi lehtedega on lehel Kindlustusliigid.

2. Lepinguõiguslik jaotus: kahju- ja summakindlustus

Võlaõigusseadus (VÕS) defineerib kindlustuslepingu üldiselt: kindlustusandja kohustub kindlustusjuhtumi toimumisel kindlustusvõtjale või muule isikule hüvitama kahju või maksma kokkulepitud summa või täitma lepingut muul viisil, kindlustusvõtja aga kindlustusmakset tasuma.⁴ Sellest tulenevad kaks lepingutüüpi.

2.1. Kahjukindlustus

Kahjukindlustuses hüvitab kindlustusandja kindlustusjuhtumiga tekkinud kahju. Kehtib hüvitamise põhimõte: kindlustusandja ei pea hüvitama rohkem kui tegelik kahju, isegi kui kindlustussumma on suurem.⁵ Saamata jäänud tulu on hõlmatud üksnes eraldi kokkuleppel.⁶ Hüvitamise põhimõttest tulenevad kahjukindlustuse spetsiifilised instituudid:

• kindlustushuvi: kui see puudub, ei pea kindlustusvõtja makseid tasuma;⁷
• kindlustusväärtus, ala- ja ülekindlustus: hüvitis seotakse kindlustatud huvi väärtusega;⁸
• mitmekordne kindlustus: mitme kindlustusandja hüvitised kokku ei tohi ületada kahju;⁹
• nõude üleminek: kindlustusandjale läheb hüvitatud ulatuses üle kindlustusvõtja nõue kahju tekitaja vastu, et kindlustusvõtja ei saaks kahju kaks korda hüvitatuna.¹⁰

VÕS-i 24. peatükk (kahjukindlustus) koosneb neljast jaost: kõigile kahjukindlustuse lepingutele kohalduvad üldsätted (§-d 476–504), veosekindlustus (§-d 505–509), vastutuskindlustus (§-d 510–525) ja õigusabikulude kindlustus (§-d 526–531). Seadus ei loo eraldi „varakindlustuse“ jagu: üldsätted (nt kindlustusväärtus, alakindlustus, mitmekordne kindlustus, nõude üleminek ja hüpoteegipidaja kaitse) on kirjutatud eeskätt asja kindlustamist silmas pidades, kuid kohalduvad põhimõtteliselt igale kahjukindlustuse lepingule, kui eriregulatsioonist ei tulene teisiti. Varakindlustus on seega praktiline tooteliik, mitte seaduse iseseisev struktuuriüksus.

2.2. Summakindlustus

Elukindlustuses maksab kindlustusandja kindlustatud isiku surma, teatud eluea saabumise, abiellumise, kooselulepingu sõlmimise või lapse sünni korral kokkulepitud summa ühekordselt või perioodiliselt.¹¹ Summa ei sõltu kahjust ja hüvitamise põhimõte ei kehti: kaks elukindlustuse lepingut maksavad mõlemad täies ulatuses. Nõude üleminekut summakindlustuses ei toimu.

Õnnetusjuhtumi- ja ravikindlustus on hübriidid: neid võib sõlmida summa- või kahjukindlustusena. Kui ravikindlustus hüvitab tegelikke ravikulusid, kohaldatakse sellele kahjukindlustuse sätteid.¹² Lepingu kvalifitseerimine on oluline näiteks topeltkindlustuse ja regressi küsimustes.

3. Edasikindlustus

Edasikindlustus on kindlustusandjate kindlustus: edasikindlustusandja võtab üle kindlustusandja riske ja hüvitab kindlustusandjale tema kohustusi seoses otsekindlustuslepingu järgsete kindlustusjuhtumitega.¹³ Kindlustusvõtja ei ole edasikindlustuslepingu pool ja tal ei ole üldjuhul nõuet edasikindlustusandja vastu; otsekindlustusandja kohustus kindlustusvõtja ees ei sõltu sellest, kas ta saab edasikindlustusest hüvitist. VÕS-i kindlustusvõtja kaitseks ette nähtud poolkohustuslikud sätted edasikindlustusele ei kohaldu.¹⁴ Põhjalikumalt vt Edasikindlustus.

4. Kaaskindlustus ja kindlustusprogrammid

Suuri riske jagatakse mitme kindlustusandja vahel kaaskindlustusena: iga kaaskindlustaja vastutab üksnes oma osa ulatuses, kui ei ole kokku lepitud teisiti, ja lepingus määratakse juhtiv kindlustusandja, kes võtab vastu teated ja korraldab kahjukäsitlust.¹⁵ Kaaskindlustus erineb kihilisest kindlustusest (primary/excess), kus esimene kindlustusandja vastutab esimese kihi ulatuses ja järgmine alles pärast selle ammendumist; VÕS seda eraldi ei reguleeri ja see põhineb lepingul.

Rahvusvahelised kontsernid kasutavad kindlustusprogramme, kus põhipoliisile (master policy) lisanduvad riikide kohalikud poliisid. Iga kohaliku poliisi puhul tuleb kontrollida, kas Eestis asuv risk on kindlustatud Eestis tegutseda lubatud kindlustusandja juures ja milline õigus lepingule kohaldub. Kindlustusriski asukohariik määratakse KindlTS § 9 järgi; kinnisasja ja selles asuva vara puhul on see vara asukohariik.¹⁶

5. Miks jaotus on praktikas oluline

1. Tegevusluba. Kui leping pakub katet, milleks kindlustusandjal ei ole tegevusluba, on see järelevalveõiguslik rikkumine; kindlustusandja tehtud tehingud jäävad siiski kehtima.³
2. Poolkohustuslikkus. Suurriskide erand (VÕS § 427 lg 3) on seotud just KindlTS-i liikidega.
3. Hüvitamise põhimõte. Summakindlustuses ei saa kindlustusandja vähendada hüvitist põhjusel, et kahju oli väiksem.
4. Regress. Kahjukindlustusandja saab kahju tekitajalt tagasi nõuda, summakindlustuse andja üldjuhul mitte.
5. Maksustamine. Elu- ja kahjukindlustuse hüvitisi maksustatakse erinevalt (vt Kindlustuse maksustamine).

Seotud lehed

• Kindlustussüsteem Eestis
• Kindlustusliigid
• Varakindlustus
• Elukindlustus
• Edasikindlustus

Viited