Lühidalt. Kindlustuse idee on vanem kui kindlustusleping. Tuhandeid aastaid jagati õnnetuse kahju kogukonna, karavani või ametiühenduse liikmete vahel ning kindlustusmaksena toimis sageli laenu kõrgem intress. Iseseisev kindlustusleping, kus üks isik võtab tasu eest teise riski, tekkis alles keskaja lõpul Itaalia kaubalinnades, kui kirik keelas liigkasuvõtmise ja merelaenust tuli riskitasu välja eraldada. Sellest ajast pärinevad ka paljud kindlustusõiguse põhimõtted, mida VÕS kasutab tänapäevalgi.
Kindlustuse kaks juurt
Kindlustuse varases ajaloos saab eristada kahte juurt. Esimene on vastastikune abi: rühm inimesi, keda ähvardab sama oht, lepib kokku, et ühe liikme kahju kannavad kõik. Teine juur on riski üleandmine tasu eest: üks isik (laenuandja, hiljem kindlustaja) võtab enda kanda teise isiku riski ja saab selle eest tasu. Esimesest arenesid välja vastastikused kindlustusseltsid, tulekassad ja sotsiaalkindlustus, teisest kindlustusaktsiaseltsid ja Lloyd'si tüüpi turg. Tänapäeva kindlustusturul elavad mõlemad edasi, sest vastastikused kindlustusseltsid ja kindlustusühistud tegutsevad paljudes Euroopa riikides ning Eestis lubab kindlustustegevuse seadus (KindlTS) kindlustusandjana tegutseda ka tulundusühistul.1
Vastastikune abi kogukonnas
Kõige lihtsam riskijagamise vorm on sugulas- ja naabriabi. Kui talu põles maha, aitasid naabrid selle üles ehitada; kui perekonnapea suri, toitis kogukond leske ja lapsi. Juba Vana Testamendi seadustes leidub korraldus jagada perioodiliselt osa saagist vaestele, lesknaistele ja vaeslastele. Sisuliselt on see kogukondlik kindlustussüsteem, kus kindlustusjuhtumiks on toitja kaotus ja soodustatud isikuteks tema pereliikmed. Sama mõte, kus jooksva perioodi maksetega kaetakse jooksva perioodi väljamaksed, on tänapäevase jaotuspõhise (pay as you go) sotsiaalkindlustuse alus.2
Piiblist on tuntud ka lugu Joosepist, kes soovitas Egiptuse valitsejal headel aastatel vilja tagavaraks koguda, et üle elada ikaldusaastad. Ühised viljaaidad on üks vanimaid riskijuhtimise vahendeid: kogukond kogub headel aastatel väikese osa saagist ja jagab selle halbadel aastatel. Ka Talmud sisaldab reegleid, mille järgi eeslijuhtide ühenduse liikmed pidid kaotsi läinud looma asendama uue loomaga, mitte rahaga. Tegemist on naturaalhüvitisega, mis meenutab tänapäeva asendamise teel hüvitamist.3
Kaubakaravanid ja Hammurapi seadused
Kaubanduse areng tõi kaasa uued riskid: röövid, kaupade hävimine ja transpordivahendite kaotus. Õpikukirjanduses kirjeldatakse, et juba Mesopotaamia kaupmehed leppisid kokku kauba jagamises mitme veovahendi vahel, et üks õnnetus ei hävitaks ühe kaupmehe kogu vara. Seda peetakse üheks varaseimaks teadlikuks kahju vähendamise viisiks.4
Õiguslikult kõige olulisem varane allikas on Babüloonia kuninga Hammurapi seadustekogu (18. sajand eKr), mis on raiutud dioriitsambale ja mida hoitakse Louvre'is. Õpiku järgi nägid selle reeglid ette, et karavani liikmed kannavad röövi või rünnaku tõttu tekkinud kahju ühiselt.5 Seda on kirjanduses nimetatud kohustusliku vastastikuse kindlustuse varaseks vormiks. Juriidiliselt täpsem on öelda, et tegemist oli seadusest tuleneva kahju jagamise reegliga: eraldi kindlustusandjat ega kindlustusmakset ei olnud, kuid riski hajutamise põhimõte oli olemas.
Mesopotaamias kujunes ka kindlustuse teine juur. Kaupmehed ostsid karavaniga saadetava kauba sageli laenuga. Kui karavan ei jõudnud kohale, võis laenusaaja koos perega võlaorjusesse sattuda. Riski maandamiseks lepiti laenulepingus kokku, et karavani kaotsimineku korral laenu ei nõuta, ning laenuandja sai selle eest kõrgema intressi. Intressi riskiosa on käsitatav kindlustusmakse eelkäijana.6
Merelaen ja Rhodose heitmiseõigus
Merekaubanduses kandus sama skeem foiniiklaste kaudu kreeklastele ja roomlastele. Merelaen (kreeka keeles nautikon daneion, ladina keeles foenus nauticum) tuli koos kokkulepitud intressiga tagasi maksta üksnes siis, kui laev ja kaup jõudsid sihtsadamasse. Kui laev hukkus või langes piraatide saagiks, jäi laen tagasi maksmata. Merelaenu mainivad juba Ateena kõnemehed Lysias ja Demosthenes.7 Laenuintress oli kõrge, ulatudes kirjanduse andmetel 24–36 protsendini, mistõttu laenuandjad hakkasid oma kapitali jagama mitme laeva vahel. Riski jaotamine mitme sõltumatu eseme vahel on kindlustusmatemaatika üks põhitõdesid.8
Merelaenus on mitu kindlustuse tunnust: raha tagastamine sõltus ohu saabumisest või saabumata jäämisest; kaotuse korral jäi kahju sisuliselt laenuandja kanda; laenuvõtja maksis selle eest täiendava tasu. Erinevalt kindlustusest ei olnud riskitasu aga laenust eraldatud ning laenuandja finantseeris ka kaubatehingut.
Teine antiigist pärinev instituut on üldavarii. Rhodose saare järgi nime saanud reegel (lex Rhodia de iactu), mis jõudis Rooma õigusse Digestide kaudu, sätestas, et kui laeva päästmiseks heidetakse osa kaupa üle parda, kannavad kahju ühiselt kõik, kelle vara päästeti. Põhimõte, et ühise päästmise kulud jagatakse kõigi huvitatute vahel, kehtib merekaubanduses tänini ja on kodifitseeritud rahvusvahelistes York-Antwerpeni reeglites.9
Rooma matusekassad ja elukindlustuse eelkäijad
Kindlustusasutustele kõige sarnasemad antiiksed ühendused olid Rooma collegia tenuiorum ja Kreeka koinonia: liikmed maksid regulaarset liikmemaksu ja ühendus kattis liikme surma korral tema matusekulud. Rooma sõjaväes toimisid sarnased kassad, mille eesmärk oli tagada hukkunud sõdurile väärikas matus ka kodust kaugel. Neid ühendusi peetakse elukindlustuse eelkäijaks.10
Antiikse mudeli nõrkus oli selles, et osalejaid oli vähe ja nende riskid olid tugevalt seotud. Kui hukkus terve leegion, ei jätkunud kassas raha kõigi matmiseks. Tänapäeva terminites puudus riskide sõltumatus ja kumulatsiooniriski juhtimine. Sama probleem saatis tulekassasid veel 19. sajandil ning on ka tänapäeval kindlustusjärelevalve üks põhiküsimusi, mida Solventsus II lahendab kapitalinõuete kaudu.
Gildid ja tsunftid
Keskajal võtsid vastastikuse abi korraldamise üle gildid ja tsunftid. Frangi valitseja Karl Suure 779. aasta kapitulaaris mainitakse gilde ja nende liikmete omavahelist abi õnnetuste korral.11 Anglosaksi gildid hüvitasid 10. sajandil varastatud kariloomade väärtuse, Inglise gildid kogusid 11. sajandil liikmete matusekulude katteks raha ja Taani gildid hüvitasid liikmetele mereõnnetuste kahjusid.12 Gildi liige oli kohustatud teist liiget aitama, kuid tal oli ka õigus abi nõuda. See vastastikkus on vastastikuse kindlustusseltsi põhimõte ning Eestis elas see edasi gildide ja tsunftide abikassades (vt Kindlustus Eesti alal enne 1918).
Gildide abi oli piiratud: hüvitati üksnes hädavajalik, et liige saaks oma tegevust jätkata, ning abi suurus sõltus sellest, kui palju teised liikmed olid valmis andma. Kindlustusjuhtumi määratlus, kindlustussumma ja ettemakstud kindlustusmakse kujunesid alles hiljem.
Kindlustuslepingu eraldumine laenust
Pöördepunkt saabus 13. sajandil, kui katoliku kirik keelas liigkasuvõtmise. Kirikuõiguse liigkasukeeld ulatus ka merelaenule.13 Kaupmeestel ja pankuritel oli vaja uut lepingutüüpi, mis ei oleks laen. Lahenduseks oli riski ja kapitali lahutamine: laenuandja asemel võttis kolmas isik tasu eest kohustuse hüvitada kauba või laeva kaotus. Esialgu vormistati see sageli fiktiivse ostu-müügina, kuid 14. sajandi keskpaigaks kujunes Itaalia kaubalinnades välja iseseisev kindlustusleping.
Vanim teadaolev iseseisev kindlustusleping pärineb Genovast aastast 1347.14 Sama sajandi lõpust on Firenzest ja Pisast säilinud kindlustusmaaklerite registreid. Õpikus on märgitud, et juba 13. sajandil oli Hispaanias asutusi, mille ülesandeks oli kindlustuslepinguid registreerida.15 Inglismaal tegutses hiljem samasugune registreerimisasutus (Office of Assurances).
Kindlustusõiguse kui eraldi distsipliini algus on seotud Portugali juristi Pedro de Santaréni (Petrus Santerna) traktaadiga Tractatus de assecurationibus et sponsionibus mercatorum, mis ilmus 1552. aastal ja mida peetakse vanimaks kindlustusõiguse raamatuks.16 Traktaadi pealkiri ise on õpetlik: see käsitleb koos kindlustust (assecuratio) ja kaupmeeste kihlvedu (sponsio). Kindlustuse ja hasartmängu eristamine oli juristide põhiküsimus järgmised kaks sajandit ning see lahendati lõpuks kindlustushuvi nõude kaudu (vt Tulekindlustus ja elukindlustuse sünd).
Mis on sellest ajast alles
Antiigist ja keskajast pärinevad mõtted on tänapäeva kindlustusõiguses äratuntavad:
- Riski hajutamine mitme sõltumatu eseme ja paljude kindlustusvõtjate vahel on kindlustustegevuse majanduslik alus.
- Kahju jagamine ühise ohu korral elab edasi üldavarii instituudis ja vastastikustes kindlustusseltsides.
- Hüvitis kahju, mitte kasu jaoks (rikastumiskeeld) oli juba gildide abi põhimõte ja on täna kahjukindlustuse alus (VÕS § 477).
- Naturaalhüvitis on taas kasutusel, kui kindlustusandja korraldab vara taastamise või asendamise.
- Kindlustuse eristamine kihlveost on kindlustushuvi kontseptsiooni (VÕS § 478) ajalooline lähtekoht.
Seotud lehed
- Kindlustuse ajalugu: ülevaade
- Merekindlustus ja Lloyd's
- Tulekindlustus ja elukindlustuse sünd
- Veosekindlustus ja CMR
- Kindlustusõiguse terminoloogia
Viited
-
KindlTS § 11 lg 1 (RT I, 11.07.2026, 140). Vastastikuse kindlustuse kohta vt J. Lahe, O.-J. Luik. Kindlustusõigus. Tallinn: Juura 2018, lk 56–57; O.-J. Luik, A. Urm. Tulundusühistu kui kindlustusandja tegutsemise vorm. – Juridica 2018/7, lk 478–488. Kättesaadav: https://www.juridica.ee/article.php?uri=2018_7_tulundus_histu_kui_kindlustusandja_tegutsemise_vorm. ↩
-
5Ms 14:28–29. Vt J. Lahe, O.-J. Luik (viide 1), lk 20. ↩
-
J. Lahe, O.-J. Luik (viide 1), lk 21, viitega H. Baumannile ja T. A. Izjumnikovale; D. Bland, lk 3. ↩
-
Samas, lk 21. ↩
-
Samas, lk 21. Seadustekogu sammas leiti 1902. aastal Susast. ↩
-
Samas, lk 21. ↩
-
Samas, lk 21. ↩
-
Tartu Ülikooli kindlustusõiguse loengumaterjalid (O.-J. Luik, 2026), slaid „Kindlustusteenuse kujunemine“. ↩
-
J. Lahe, O.-J. Luik (viide 1), lk 22. ↩
-
Samas, lk 22. ↩
-
Samas, lk 22. ↩
-
Samas, lk 22. ↩
-
Kiriku liigkasukeelu mõju kohta merelaenule vt Tartu Ülikooli kindlustusõiguse loengumaterjalid (viide 8). ↩
-
J. Lahe, O.-J. Luik (viide 1), lk 22. ↩
-
Samas, lk 22. ↩
-
Samas, lk 22, viitega J. S. Monteiro, M. J. R. de Mesquita, lk 21. ↩