Tulekindlustuse ja elukindlustuse ajalugu, aktuaarteaduse sünd

Lühidalt. Kui merekindlustus kasvas välja kaubandusest, siis tulekindlustus kasvas välja linnade ja külade vastastikusest abist. Puitlinnade suurpõlengud, eriti Londoni tulekahju 1666. aastal, näitasid, et juhuslikust heategevusest ei piisa ja vaja on ette kogutud fonde. Elukindlustus oli pikka aega kihlveo moodi tehing, kuni 17. sajandi lõpu matemaatika ja statistika võimaldasid arvutada suremuse tõenäosust. Edmond Halley 1693. aasta suremustabel ja hilisem aktuaarteadus tegid kindlustusest teadusliku äri; kindlustushuvi nõue eraldas selle lõplikult hasartmängust.

Põhjamaade kihelkonnaabi

Põhja-Euroopa vanimad teadaolevad kindlustusreeglid pärinevad Islandilt. Vana-Islandi seaduste kogumikus Grágás on talupoegade ühenduste (hreppr) kohta reeglid, mille järgi ühendus hüvitas liikmele tulekahju ja kariloomade suremise kahju. Õpiku järgi oli tegemist esimese Põhja-Euroopas teadaoleva kohustusliku kindlustussüsteemiga.¹ Kui haigus tappis vähemalt neljandiku mehe karjast, tuli kutsuda viis naabrit kahju hindama ning ühendus maksis poole kahjust. Samuti hüvitati mahapõlenud elamu põhiruumid, kuid mitte väärtasju ja kaupu, ning sama isik ei saanud hüvitist rohkem kui kolm korda. Reeglites on äratuntavad tänapäeva kindlustuse elemendid: kindlustuse lävi (omavastutus), kahju hindamine sõltumatute isikute poolt, kindlustatud esemete ammendav loetelu, välistused ja hüvitise piirmäär.

Rootsis oli tulekahjuabi korraldatud kihelkonniti. Kuningas Magnus Erikssoni 1347. aasta maaseadus kohustas kihelkonna elanikke tulekahju korral kannatanut aitama; mida suurem kahju, seda suurem osa kihelkonnast pidi abistamises osalema. Osamaksu suuruse ja kahju hindamise üle otsustas kihelkonnakohus.² Abi eesmärk oli hädavajalik: taastati elamiseks vajalikud hooned, kuid näiteks rehealust, sauna ja vallasvara ei hüvitatud, sest riigi huvi oli eelkõige talude ja maksubaasi säilimine.

18. sajandil hakati Rootsis kindlustusmakset siduma vara väärtuse ja riskiga. 1734. aasta seadus eeldas vara väärtuse hindamist ning 1770. aasta regulatsioon kehtestas tuleohutusnõuded, näiteks korstnate ehitamise kohta.³ Kindlustuse ja ennetustegevuse seos, mis on tänapäeval kindlustuslepingus kokkulepitud ohutusnõuete ja nende rikkumise tagajärgede (VÕS § 452) aluseks, on seega vähemalt 250 aastat vana. 1782. aastal asutati Rootsit ja Soomet hõlmav üldine tulekindlustusfond. Kui 1827. aastal Boråsis ja Turus puhkesid suurpõlengud, ei suutnud fond kahjusid hüvitada, sest suur osa tema rahast oli välja laenatud.⁴ Tegemist on üheks varaseks näiteks probleemist, mida tänapäeval lahendatakse kindlustusandja varade paigutamise ja likviidsuse nõuetega.

Saksa tulegildid ja Hamburgi tulekassa

Saksa linnades kasvas tulekindlustus välja keskaegsetest gildidest. Gildi liikmetel oli kohustus üksteist tulekahju korral aidata ning sellest kujunesid eraldi tulegildid. Õpiku järgi avaldati 1537. aastal Schleswig-Holsteini tulegildi põhikiri, mida peetakse Saksa vastastikuse tulekindlustuse aluseks.⁵ 1591. aastal sõlmisid Hamburgi majaomanikud lepingu, millega nad tagasid mahapõlenud hoonete ülesehitamise.

Hamburgi linnavalitsus ühendas eraviisilised tulelepingud 30. novembril 1676 üldiseks tulekassaks (General-Feuer-Cassa). Seda peetakse maailma vanimaks praeguseni tegutsevaks kindlustusandjaks; alates 1867. aastast kannab see nime Hamburger Feuerkasse.⁶ Tulekassa kogus raha ette fondi, kuid kui fondist ei piisanud, võis liikmetelt nõuda lisamakset. Liitumine oli vabatahtlik, kuid liitunud liige ei saanud kassast vabalt lahkuda. Lisamaksukohustus oli vastastikuste seltside tüüpiline maksevõime tagatis ja see säilis Eesti vallaseltsides veel 20. sajandil.

Saksamaal jätkus kindlustusliikide laienemine 19. sajandil. Õpiku andmetel asutati 1812. aastal Berliini tulekindlustusselts, 1886. aastal hakati kindlustama torustikust tuleneva veekahju vastu ja 1895. aastal murdvarguse vastu.⁷ Need kuupäevad näitavad, et tänapäeva kodukindlustuse riskid (tuli, vesi, vargus) said eraldi kindlustatavaks järk-järgult.

Londoni suurpõleng 1666

2. septembril 1666 puhkes Londonis Pudding Lane'il pagariärist tulekahju, mis levis põuast kuivanud puitlinnas tuule toel viie päeva jooksul. Hävis üle 13 000 hoone, umbes kolm neljandikku linnast.⁸ Peavarjuta jäi London Museumi hinnangul ligikaudu 100 000 inimest; eri allikate hinnangud jäävad vahemikku 70 000–100 000. Tulekahju ei loonud tulekindlustust, kuid näitas, et vastastikusest heategevusest ei piisa ja vaja on süstemaatilist kindlustuskaitset.

Pärast Londoni 1666. aasta suurt tulekahju tekkisid esimesed tulekindlustusettevõtted. 1683. aastal tekkis esimene vastastikune tulekindlustusselts, kus liikmete maksevõimet tagas piiramatu lisamaksukohustus.⁹ 1710. aastal asutati Sun Fire Office, mille juurde moodustati oma tuletõrjeteenistus kindlustatud hoonete kaitseks.¹⁰ Kindlustatud hoonetele kinnitati metallist märgid, mille järgi kindlustusseltsi tuletõrjujad teadsid, millist maja kustutada. Sama tava jõudis hiljem Vene impeeriumi ja Eesti alale (vt Kindlustus Eesti alal enne 1918).

Seos kindlustuse ja kahjude ennetamise vahel oli algusest peale otsene. Kindlustusandjal oli rahaline huvi kahju vältida ning ta rahastas selleks tuletõrjet, ehitusnõudeid ja hiljem ohutusnõuete järgimise kontrolli. Kindlustuse preventiivne funktsioon, mida õpik kirjeldab kindlustuse ühe funktsioonina, on seega ajalooliselt kõige vanem.¹¹

Elukindlustus kihlveona

Varauusaegne elukindlustus oli lühiajaline ja sageli spekulatiivne. Inglismaal tekkis 17. ja 18. sajandil palju kihlveokontoreid, kus sõlmiti kokkuleppeid kuulsate isikute eluea, sõdade tulemuste või laevade saabumise üle. Kindlustuse ja hasartmängu piir oli hägune: kindlustusvõtjal ei olnud sageli mingit isiklikku ega varalist huvi kindlustatava inimese elu vastu. Selline praktika lõi ohtliku moraalse riski, sest võõra inimese surma pealt võis saada kasu.

Inglise parlament reageeris sellele 1774. aasta Life Assurance Act'iga (tuntud ka kui Gambling Act), mis keelas ja muutis tühiseks elukindlustuslepingud, mille puhul kindlustusvõtjal puudus kindlustushuvi kindlustatu elu vastu.¹² Kindlustushuvist sai nii kindlustuse ja hasartmängu eristamise kriteerium. Eesti õiguses on kindlustushuvi küsimus lahendatud teisiti: kahjukindlustuses määratleb kindlustushuvi ja selle puudumise tagajärjed VÕS § 478, elukindlustuses aga täidab sarnast kaitsefunktsiooni nõue, et leping kolmanda isiku surma puhuks kehtib üksnes selle isiku kirjalikul nõusolekul (VÕS § 533 lg 1).¹³ Kindlustushuvi tähendusest kindlustuse ja hasartmängu eristamisel on käesoleva lehe autor kirjutanud eraldi artikli.¹⁴

Halley suremustabel ja aktuaarteaduse teke

Elukindlustusest sai teaduslikult põhjendatud teenus siis, kui suremust õpiti mõõtma. Tõenäosusteooria kujunes 17. sajandil (Pascal, Fermat, Huygens) ning John Graunt analüüsis 1662. aastal Londoni suremusnimekirju. Otsustava sammu tegi Inglise astronoom Edmond Halley, kes avaldas 1693. aastal ajakirjas Philosophical Transactions of the Royal Society töö „An Estimate of the Degrees of the Mortality of Mankind“. Halley koostas Breslau (praegu Wrocław) linna sünni- ja surmaandmete põhjal suremustabeli ja näitas, kuidas selle alusel arvutada eluaegse annuiteedi hinda.¹⁵

Halley töö oli tähtis kahel põhjusel. Esiteks näitas see, et ühe inimese surma aeg on juhuslik, kuid suure rühma suremus on prognoositav. See on suurte arvude seaduse rakendus ja kogu kindlustustegevuse matemaatiline alus. Teiseks näitas see, et riik müüs tol ajal annuiteete liiga odavalt, sest hind ei sõltunud ostja vanusest. Kindlustusmakse sidumine riski suurusega on tänapäeval kindlustusmakse arvutamise põhimõte.

18. sajandil arenes aktuaarteadus edasi. James Dodson töötas välja tasandatud kindlustusmakse idee, mille järgi elukindlustuses makstakse kogu lepingu kestel ühesugust makset ja nooremas eas tasutud ülemakse moodustab reservi. Sellel põhimõttel asutati 1762. aastal Londonis The Society for Equitable Assurances on Lives and Survivorships, mida peetakse esimeseks kaasaegseks elukindlustusseltsiks.

Tontiin ja muud ajaloolised vormid

17. sajandil kujunes ka tontiin, mis sai nime Itaalia pankuri Lorenzo de Tonti järgi. Tontiinis tegid osalejad sissemakse ühisesse fondi ning fondi tulu jagati elusolevate osalejate vahel; viimane ellujääja sai suurima osa. Tontiine kasutasid riigid laenude kaasamiseks. Tontiin on eriline, sest see on kindlustus üleelamise, mitte surma vastu. Tontiin on ka kehtiva KindlTS-i järgi eraldi elukindlustuse liik, kus kindlustushüvitis kujuneb kindlustusvõtjate ühistest sissemaksetest ja jaotatakse lepingu lõppemisel elusolevate kindlustusvõtjate või soodustatud isikute vahel.¹⁶

Mis sellest ajast õiguses alles on

Tulekindlustuse ja elukindlustuse varane ajalugu selgitab mitut kehtiva õiguse põhimõtet:

• Ohutusnõuded ja ennetus (VÕS § 452) on kindlustuse kõige vanem kaasfunktsioon.
• Rikastumiskeeld ehk hüvitis kahju, mitte kasu jaoks, oli juba Islandi ja Rootsi reeglites.
• Lisamaksukohustus ja selle piiramine on vastastikuse kindlustuse ajalooline tunnus.
• Kindlustushuvi eristab kindlustust hasartmängust.
• Kahju- ja elukindlustuse lahusus, mis on ELi õiguses kehtinud alates esimestest kindlustusdirektiividest ja Eestis KindlTS § 16 alusel (elukindlustusandja võib lisaks tegeleda üksnes õnnetusjuhtumi- ja haiguskindlustusega), peegeldab nende äriliikide erinevat ajalugu ja riskiprofiili: elukindlustus põhineb pikaajalisel reservide kogumisel, kahjukindlustus lühiajalistel ja raskesti prognoositavatel kahjudel.

Seotud lehed

• Antiik ja keskaeg
• Merekindlustus ja Lloyd's
• Elukindlustus
• Varakindlustus
• Kodukindlustus

Viited