KindlustusõigusVandeadvokaat Olavi-Jüri Luik, PhD
Avaleht / Kindlustuse ajalugu: maailmas ja Eestis antiigist tänapäevani / Kindlustus nõukogude perioodil 1940–1991: riiklik monopol

Kindlustus nõukogude perioodil 1940–1991: riiklik monopol

Autor: Olavi-Jüri Luik, PhD, vandeadvokaat (WIDEN)

Sisukord

Lühidalt. 1940. aastal natsionaliseeris nõukogude võim Eesti kindlustusseltsid ja tulekassad ning kindlustus muutus riiklikuks monopoliks. Kindlustustegevust juhiti Moskvast üleliiduliste eeskirjadega; Eestis tegutses NSV Liidu riikliku kindlustuse süsteemi (Gosstrahh) osana ENSV Riiklik Kindlustus. Kohustuslik ehk määrkindlustus hõlmas kodanike hooneid ja kolhooside vara, vabatahtlikult sai kindlustada kodust vara, elu ja sõidukeid. Konkurents, kindlustuslepinguõigus selle tänapäevases tähenduses ja sõltumatu kindlustusjärelevalve puudusid. Nõukogude periood selgitab, miks Eesti kindlustusõigus tuli 1990. aastatel luua peaaegu nullist.

Nõukogude kindlustusmudeli päritolu

Nõukogude Venemaal kuulutati kindlustus riigi monopoliks juba 1918. aastal. Märtsis 1918 moodustati Kindlustusasjade Nõukogu, mille ülesanne oli kõigi kindlustusasutuste juhtimine ja kontroll. Rahvakomissaride Nõukogu 28. novembri 1918 dekreediga likvideeriti erakindlustusseltsid ning nende vara, semstvokindlustus ja linnade vastastikused seltsid kuulutati riigi omandiks. Üksnes kooperatiividel lubati kindlustada vallasvara ja kaupu vastastikkuse põhimõttel.1

Nõukogude kindlustuse ideoloogiline põhjendus erines lääne kindlustusest. Kindlustuse eesmärk ei olnud riski üleandmine kasumi saamise eesmärgil tegutsevale ettevõtjale, vaid riikliku vara ja kodanike vara kaitse ning ressursside kogumine riigieelarvesse. Kindlustusmaksete tulu kasutati riigi vajadusteks, mitte ei paigutatud kindlustusvõtjate huvides.

Natsionaliseerimine 1940

Pärast Eesti, Läti ja Leedu okupeerimist laiendati neile NSV Liidus kehtinud riikliku kindlustuse süsteemi. Eestis, Lätis ja Leedus natsionaliseeriti erakindlustusettevõtted 22.–23. juuli 1940 dekreetide alusel.2 Natsionaliseerimisele kuuluvate kindlustusseltside nimekiri avaldati Riigi Teatajas 28. juulil 1940.3 Eestis natsionaliseeriti 12 ühistegelikku kindlustusseltsi, 7 kindlustusaktsiaseltsi ja 326 valdade ühistegelikku tulekindlustuskassat.4 Natsionaliseeritud seltside arhiivid on säilinud Rahvusarhiivis.5

23. augustil 1940 moodustati riikliku kindlustuse osakond, millest sai Eesti riikliku kindlustuse organisatsiooni algus.6 1941. aastal hakati Eestis kohaldama NSV Liidu kindlustusalaseid õigusakte.7

Saksa okupatsioon 1941–1944

Saksa okupatsiooni ajal moodustati Eesti Kindlustusvalitsus. Kohustuslikus ja vabatahtlikus korras kindlustati kodanike hooneid ja loomi. Loengumaterjalide järgi jõudis sel ajal Eestisse esimest korda vabatahtlik tsiviilvastutuskindlustus jahivastutuskindlustuse näol.8 Periood oli lühike ja selle õiguslik mõju hilisemale arengule väike.

Kohustuslik määrkindlustus

Nõukogude kindlustuse keskne instituut oli kohustuslik kindlustus, mida nimetati määrkindlustuseks. Õpiku andmetel võttis NSV Liidu Ülemnõukogu 4. aprillil 1940 vastu seaduse kohustuslikust määrkindlustusest. Selle alusel kuulusid kohustuslikule kindlustamisele kodanike hooned ning kolhooside puhul peale hoonete ka inventar, seadmed, transpordivahendid, saadused, tooraine ja materjalid.9

Tulekindlustus hõlmas laia riskide ringi: tulekahju, pikselöök, plahvatus, üleujutus, maavärin, torm, orkaan, paduvihm, rahe, laviin ja maalihe. 1960. aastatel lisandusid hoonete ja kodu vara kindlustusse kütteseadmete, veevärgi- ja kanalisatsiooniavariid ning 1960.–1970. aastatel naaberruumidest sissetungiv vesi, vargus ja murdvargus. 1973. aastal lisandusid rusuvoolud, põhjavee ootamatu tõus, tulvavesi ning ebatavaliselt pikad vihma- ja lumesajud.10

Kindlustuskaitse piirid olid kindlad: näiteks raadio- ja elektriseadmete hävimist lühise tagajärjel ei loetud kindlustusjuhtumiks, kui sellega ei kaasnenud tulekahju.11 Sarnased piirangud (elektrikahju välistamine, kui tulekahju ei teki) esinevad varakindlustuse tingimustes tänapäevalgi, kuid nüüd on need tüüptingimused, mille selgus ja kehtivus on VÕS-i järgi kontrollitav (vt Tüüptingimused).

ENSV Riiklik Kindlustus

Eesti NSV-s tegutses riiklik kindlustusasutus, mis kuulus üleliidulisse riikliku kindlustuse süsteemi (Gosstrahh) ja allus Eesti NSV Rahandusministeeriumile. Asutus korraldas kogu vabariigis riiklikku vara- ja isikukindlustust: sõlmis kindlustuslepinguid, kogus kindlustusmakseid, hindas ja hüvitas kahjusid ning arendas riiklikku kindlustust.12 20. juunil 1977 moodustati ENSV Riikliku Kindlustuse Peavalitsus.13 Riiklikul Kindlustusel oli Eesti NSV-s kindlustustegevuse monopol kuni taasiseseisvumiseni.14 Organisatsioon andis 1980–1990 välja oma infolehte.15

Kindlustustegevust korraldasid üleliidulised, NSV Liidu Rahandusministeeriumi kehtestatud kindlustuseeskirjad, juhendid ja mõneleheküljelised kindlustusmäärused, mis olid kõigis liiduvabariikides samasugused. Nende tõlgendused ja täiendused valmistas ette Moskvas asuv NSV Liidu Riikliku Kindlustuse Peavalitsus, hiljem Juhatus.16

Kindlustuse olemus nõukogude süsteemis

Nõukogude kindlustus erines tänapäeva kindlustusest mitmes olulises aspektis:

  • Monopol. Kindlustusvõtjal ei olnud kindlustusandja valikut ning turul puudus konkurents.
  • Tingimused kui haldusakt. Kindlustustingimused kehtestati ülevalt eeskirjadena, mitte ei pakutud kindlustusandja tüüptingimustena. Tingimuste sisulise kontrolli võimalus, mida täna pakuvad VÕS § 35–44, puudus.
  • Järelevalve puudumine. Riik oli korraga kindlustusandja, regulaator ja järelevalvaja. Sõltumatut kindlustusjärelevalvet ei olnud.
  • Fondid riigieelarves. Kindlustusreservid ei olnud kindlustusvõtjate kaitseks eraldatud, vaid osa riiklikust rahandusest.
  • Liikluskindlustus puudus. Mootorsõiduki valdaja vastutuskindlustus ei olnud NSV Liidus kohustuslik.17 Liiklusõnnetuse kannatanu sai nõuda kahju hüvitamist kahju tekitajalt üldiste tsiviilõiguse reeglite alusel, mis jättis kannatanu sageli hüvitiseta, kui kahju tekitaja oli maksejõuetu.

Kindlustuskultuur ei kadunud siiski täielikult. Kodukindlustus, elukindlustus ja sõidukikindlustus olid kodanike seas levinud ning riikliku kindlustusorganisatsiooni töötajatest said 1990. aastatel paljude erakindlustusseltside asutajad ja spetsialistid.

Nõukogude kindlustus ja tänapäeva kindlustusleping

Nõukogude kindlustuse võrdlus kehtiva VÕS-iga aitab mõista, mida tänapäeva kindlustuslepinguõigus kindlustusvõtjale tegelikult annab.

Lepinguvabadus ja tüüptingimuste kontroll. Nõukogude kindlustuses ei olnud kindlustusvõtjal võimalik valida kindlustusandjat ega tingimusi, kuid ka kindlustusandja ei saanud tingimusi oma äranägemise järgi muuta, sest need tulenesid üleliidulistest eeskirjadest. Tänapäeval koostab tingimused kindlustusandja, mistõttu on vaja tüüptingimuste kontrolli (VÕS § 35–44) ja poolimperatiivseid norme (VÕS § 427).18

Kindlustusvõtja, kindlustatu ja soodustatud isik. Kehtiv õigus eristab rangelt kindlustusvõtjat (lepingupool), kindlustatud isikut (isik, kelle riski on kindlustatud) ja soodustatud isikut (hüvitise saaja). Nõukogude kohustuslikus määrkindlustuses tekkis kindlustussuhe seaduse alusel, mistõttu nende rollide eristamine oli vähem oluline.

Kahjustatud isiku kaitse. Vastutuskindlustus, mis tänapäeval kaitseb nii kindlustatut kui ka kahjustatud isikut (sh otsenõude kaudu), oli nõukogude süsteemis marginaalne. See selgitab, miks 1990. aastatel tuli liikluskindlustus ja hiljem teised kohustuslikud vastutuskindlustused luua uutena.

Maksevõime tagatis. Riiklikku kindlustusandjat tagas riik. Erakindlustuses tuleb kindlustusandja maksevõime tagada kapitalinõuete ja järelevalvega, mis on Solventsus II ja KindlTS-i põhiülesanne.

Nõukogude perioodi lõpp

1980. aastate lõpus hakkas nõukogude majandussüsteem lagunema. Nõukogude võimu viimastel aastatel ja taasiseseisvumise algul ei olnud kindlustusandjana tegutsemiseks vaja tegevusluba ega olnud kindlustusalast eriregulatsiooni. Inflatsioon oli kõrge ja raha väärtus langes kiiresti, mistõttu kindlustuslepingute sõlmimine kaotas mõtte. Enamik hoonetest, varast ja sõidukitest jäi kindlustamata.19

Esimesed eraõiguslikud kindlustusseltsid tekkisid juba 1990. aastal (vt Erakindlustuse taastamine 1991–2004). 1991. aastal reorganiseeriti ENSV riikliku kindlustuse struktuur riigiettevõtteks, mis hiljem erastati.20

Pärand

Nõukogude periood jättis Eesti kindlustusõigusse kaks pärandit. Esiteks tekkis 1990. aastate algul õiguslik vaakum: puudusid kindlustuslepingu seadus, järelevalve ja kindlustusvõtja kaitse reeglid ning need tuli luua kiiresti, eeskujuks Põhjamaade ja Saksa õigus. Teiseks oli usaldus kindlustuse vastu madal, sest inflatsioon oli hävitanud nõukogudeaegsete elukindlustuslepingute väärtuse. Kindlustusvõtja kaitse rõhutamine 1990. aastate ja 2000. aastate seadusandluses on osaliselt reaktsioon sellele kogemusele.

Seotud lehed

Viited

  1. J. Lahe, O.-J. Luik. Kindlustusõigus. Tallinn: Juura 2018, lk 29–30, viitega S. L. Jefimov jt. Kindlustustegevus Venemaal, 1997 ja F. V. Konšin. Riiklik kindlustus NSVL-s. Moskva 1949. ↩

  2. Samas, lk 30. ↩

  3. Natsionaliseerimisele kuuluvate kindlustusseltside nimestik. – Riigi Teataja 1940, nr 85, art 807. ↩

  4. J. Lahe, O.-J. Luik (viide 1), lk 32. ↩

  5. Samas, lk 57, viitega Rahvusarhiivi erafondide loendile. ↩

  6. If P&C Insurance AS. Ajalugu. ↩

  7. J. Lahe, O.-J. Luik (viide 1), lk 32. ↩

  8. Tartu Ülikooli kindlustusõiguse loengumaterjalid (O.-J. Luik, 2026). ↩

  9. J. Lahe, O.-J. Luik (viide 1), lk 32. ↩

  10. Samas, lk 32. ↩

  11. Samas, lk 32. ↩

  12. Eesti NSV Riiklik Kindlustuse Valitsus, viitega: Eesti NSV Riikliku Kindlustuse organite põhimäärus. Tartu Ülikooli digikogu. ↩

  13. If P&C Insurance AS (viide 6). ↩

  14. Eesti NSV Riiklik Kindlustuse Valitsus (viide 12). ↩

  15. Infoleht: Eesti Riiklik Kindlustus. Tallinn 1980–1990. ↩

  16. Tartu Ülikooli kindlustusõiguse loengumaterjalid (viide 8). ↩

  17. J. Lahe, O.-J. Luik, M. Merila. Liikluskindlustuse seadus. Kommenteeritud väljaanne. 2. vlj. Tallinn: Juura 2026, ptk 2.1. ↩

  18. VÕS § 35–44 ja § 427 (RT I, 20.06.2026, 18). ↩

  19. J. Lahe, O.-J. Luik (viide 1), lk 32. ↩

  20. If P&C Insurance AS (viide 6). ↩

Märksõnad: Kindlustustingimused Tulekahju Vastutuskindlustus Liikluskindlustus