Lühidalt. Enne Eesti Vabariigi loomist kujunes kindlustus Eesti alal kahest allikast. Linnades asutasid baltisakslased Lääne-Euroopa eeskujul vastastikuseid tulekindlustusseltse, maal tekkisid pärast 1860. aastate reforme valdade vastastikused tulekindlustusseltsid ehk tulekassad. Kindlustusäri suurem osa oli Vene ja välismaiste aktsiaseltside käes ning Vene riik sekkus turgu korduvalt monopolide ja keeldudega. 20. sajandi alguses asutasid eestlased oma kindlustusseltse, millest olulisim oli 1907. aastal Tartus asutatud kindlustusselts „Eesti“. Selle aja kogemus, eriti vastastikuse kindlustuse traditsioon, kandus edasi Eesti Vabariiki.
Gildide ja tsunftide abikassad
Keskaegsetes Eesti linnades (Tallinn, Tartu, Pärnu, Narva) tegutsesid gildid ja tsunftid, mille juures olid vastastikuse abi kassad. Need abistasid liikmeid tulekahju korral ehitusmaterjalide, toiduainete ja rahaga.1 Abi andmine põhines vastastikkusel: iga liige oli kohustatud aitama ja tal oli õigus abi saada. Erinevalt tänapäeva kindlustusest ei olnud abi suurus lepinguga kindlaks määratud ning see sõltus kogukonna võimalustest.
Rootsi ajal kehtisid Eesti- ja Liivimaal Rootsi õiguse põhimõtted, sh kihelkondliku tuleabi idee.
Linnade vastastikused tulekindlustusseltsid
18. sajandi teisel poolel, kui Eesti- ja Liivimaa kuulusid Vene impeeriumi, asutasid baltisakslased linnades Lääne-Euroopa eeskujul vastastikuseid tulekahju korral abiandmise seltse, mida nimetati tulekassadeks.2 Õpiku järgi oli Vene impeeriumis esimene Lääne-Euroopa eeskujul loodud vastastikune tulekindlustusselts Riias 1765. aastal asutatud Esimene Riia Vastastikuse Tulekinnituse Selts. 1804. aastal asutati Riias teine selts, mida hiljem tunti Riia Alevite Vastastikuse Tulekinnituse Seltsina ja mis oli eeskujuks Tallinna sarnase seltsi asutamisel.3
Tartus asutati vastastikune tulekinnituse selts 1865. aastal ja Tallinnas Tallinna Alevite Vastastikune Tulekinnituse Selts 1866. aastal; viimast peetakse esimeseks kindlustusseltsiks, mille asutamisel osalesid ka eestlased.4 Ajalooallikates esineb Tallinna seltsi(de) asutamisaasta kohta ka teistsuguseid andmeid.5
Vastastikuste seltside ülalpidamiskulud olid aktsiaseltsidest väiksemad ja kindlustusmaksed madalamad. Kahju korral jagati kahjusumma liikmete vahel ning kui suurpõlengu korral raha ei jätkunud, pidid liikmed tegema lisamakse. Selts võis vajaduse korral saada krediiti linnalt või riigilt. Lisamaksukohustus sundis liikmeid tulega hoolikamalt ümber käima ning seltsid rahastasid tuletõrjet ja hoidsid väiksemate kahjudega aastatel tariife madalamal.6 Seltside nõrkus oli väiksus: üks suur tulekahju võis ületada aasta kindlustusmaksete summa ning aktsiaseltsid keeldusid vastastikuseid seltse edasi kindlustamast.
Vene impeeriumi kindlustuspoliitika
Vene impeeriumi kindlustusturgu iseloomustas riigi tugev sekkumine. 1786. aastal asutati Riigi Laenupank, mis andis aadlikele maaomanikele krediiti maa ja linnades majade tagatisel. Kuna pank ei tohtinud anda krediiti tagatiseks panditud hoonete tulekindlustuseta, loodi panga juurde esimene Venemaa kindlustusasutus, Kindlustusekspeditsioon. Samal ajal keelati vara kindlustamine välismaa seltsides, et raha riigist välja ei viidaks. Õpiku hinnangul oli Kindlustusekspeditsioon kindlustusteenuse asemel pigem sunduslik rahakogumise viis: kindlustusmaksed ja hüvitised jäid tagasihoidlikuks.7
1827. aastal asutati tsaar Nikolai I ukaasiga Esimene Venemaa Tulekindlustuse Selts, millele anti kuni 1847. aastani ainuõigus tegutseda mitmes kubermangus, sh Balti kubermangudes (Eesti-, Liivi- ja Kuramaal). 1835. aastal asutati Teine Venemaa Tulekindlustusselts ning 1847. aastal Peterburi kaupmeeste vastastikune selts Salamandra. Nende seltside asutamisega tõrjuti välismaised tulekindlustusseltsid Venemaalt välja ning vara kindlustamist teistes seltsides karistati trahviga. Keeld ei kehtinud linnades, kus tegutsesid vastastikused tulekindlustusseltsid, nagu Riias ja Liibavis.8
Monopolide ajastust pärineb ka tulekindlustusmärkide tava. Teise Venemaa Tulekindlustusseltsi asutamisdokumendid nägid ette, et kindlustatud majale kinnitatakse silt, mis näitab, millises seltsis maja on kindlustatud. Hiljem kasutasid silte ka kubermangude ning linnade ja valdade tulekindlustusseltsid.9 Selliseid märke võib Eesti vanemate hoonete seintel ja muuseumides näha tänapäevalgi.
Pärast monopolide kaotamist 1847. aastal tekkis aktsiaseltside vahel konkurents, millele seltsid vastasid kartelliga. 1874. aastal sõlmisid kaheksa aktsiaseltsi lepingu, mille alusel asutati 1875. aastal Üldine Tariifide Komitee, mis kehtestas ühtsed tariifid. Sellest kujunes Vene kindlustuse aktsiaseltside sündikaat.10 Kartellist tulenevad kõrged tariifid olid omakorda põhjus, miks vastastikused seltsid levisid.
Semstvokindlustus ja vallaseltsid
Talurahva vabastamine pärisorjusest (Eestimaal 1816, Liivimaal 1819) ja talude päriseksostmine 19. sajandi keskel tõi maale palju uusi omanikke, kellel oli vaja oma hooneid kaitsta.11 1861. aastal lubas tsaar Aleksander II linnade ja asulate majaomanikel asutada vabatahtlikke vastastikuseid tulekindlustusseltse. 1864. aasta ukaasiga loodi semstvod (kohalikud omavalitsusorganid) ja pandi alus semstvo ja kubermangu vastastikusele sundkindlustusele maal: maakohtade hooned tuli kindlustada kohustuslikus korras.12
Seetõttu hakkasid paljud talupidajad kindlustama oma hooneid kohalikes kassades. Nii tekkisid valla vastastikused tulekahju korral abiandmise seltsid ehk vallaseltsid, rahvakeeles tulekassad. Esimesed tekkisid Tartumaal 1865. aastal ning nende arv kasvas kiiresti: 1885. aastal oli neid 29, 1895. aastal 189, 1905. aastal 236 ja 1915. aastal 296.13 Tulekassadest said Eestis kõige arvukamad ühistegelikud asutused.
Vallaseltside arengus saab eristada mitut etappi. Esialgu oli abi naturaalne: tulekahju korral pidi iga liige andma ehitusmaterjali, selle kohale vedama ja aitama hoonet üles ehitada ning kannatanule anti ajutine eluase. Hiljem hakati pärast tulekahju liikmetelt raha koguma, arvestades liikme enda hoonete väärtust ja tuleohtlikkust. Seejärel hakati koguma iga-aastast rahalist fondi.14 See areng kordab väikeses mõõtkavas kogu kindlustuse ajalugu: naturaalsest naabriabist rahalise ja ette kogutud fondini.
20. sajandi alguse sõjad ja revolutsioonid hävitasid aga paljude seltside varud ja usaldus kindlustuse vastu kadus. Tulekassade süsteem taastati ja moderniseeriti alles Eesti Vabariigis (vt Eesti Vabariik 1918–1940).
Eestlaste oma kindlustusseltsid
19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses domineerisid Eesti alal Vene ja Saksa kindlustusseltsid. Kohalikel elanikel oli raske agentidega suhelda ning tekkis soov luua oma, võõrastest mõjudest sõltumatu kindlustusasutus. 1907. aastal asutati Tartus kindlustusselts „Eesti“, mis tegutses vastastikkuse põhimõttel ja avas 1911. aastal oma esimese osakonna Pärnus.15 Seltsi enda väljaannete järgi oli osakonna asutamise eesmärk saada iseseisev, võõrastest mõjudest sõltumatu kindlustamise võimalus.16 Kindlustusselts „Eesti“ jätkas tegevust Eesti Vabariigis ja oli üks suuremaid kodumaiseid kindlustusandjaid.
Tööõnnetuskindlustus ja sotsiaalkindlustuse algus
Vene impeeriumi 1912. aasta seadus kohustas tööandjaid kindlustama töötajaid tööõnnetuste vastu tööandjatele kuuluvates maakondlikes vastastikustes kindlustusseltsides. Kindlustus toimus ainult tööandjate kulul. Sama seadus kehtis väikeste muudatustega Eestis kuni 1940. aastani.17 Tegemist on sotsiaalkindlustuse varase vormiga, mis ühendas tööandja vastutuse ja vastastikuse kindlustuse.
Olukord 1918. aastal
Kuni 1918. aasta alguseni tegutses Eesti alal ligi 20 Vene ja teiste riikide kindlustusaktsiaseltsi. Saksa okupatsiooni ajal 1918. aastal lõpetati nende tegevus ja nende asemele tulid Saksa kindlustusaktsiaseltsid.18 Iseseisva Eesti kindlustusturg tuli seetõttu ehitada suuresti uuesti, toetudes kohalikele vastastikustele seltsidele ja tulekassadele.
Ühistuline kindlustus ja pangandus kui rahvuslik projekt
Eestlaste oma kindlustusseltside loomine oli tihedalt seotud ühistulise panganduse tekkega. 1902. aastal Tartus asutatud Eesti Laenu-Hoiuühisuse ja 1907. aastal asutatud vastastikuse tulekindlustusseltsi algatajate hulgas olid Jaan Tõnisson ja Kaarel Parts. Autori varasema ettekande andmetel oli seltsi asutamise üks ajend see, et sakslaste kontrolli all olevad kindlustusseltsid ei soovinud kindlustada eesti krediidiühistu tagatisvara.19 Kindlustus ja laen olid seega algusest peale seotud: tagatiseks olev hoone pidi olema kindlustatud, nagu ka tänapäeval nõuavad pangad laenu tagatiseks oleva ehitise kindlustamist. Autori varasema ettekande andmetel kasvas valdade tulekassade arv 1885. aasta 29-lt 1925. aastaks ligikaudu 350-ni.19
Seotud lehed
- Kindlustuse ajalugu: ülevaade
- Tulekindlustus ja elukindlustuse sünd
- Eesti Vabariik 1918–1940
- Varakindlustus
- Kindlustussüsteem Eestis
Viited
-
J. Lahe, O.-J. Luik. Kindlustusõigus. Tallinn: Juura 2018, lk 30. Õpiku Eesti, Soome, Läti ja Venemaa ajaloo osa tugineb olulises ulatuses Ada Treumuthi algatatud väljaande Ifitaja ja Kindlustuse Muuseumi materjalidele. ↩
-
Samas, lk 30. ↩
-
Samas, lk 26. ↩
-
Samas, lk 26 ja 28. ↩
-
J. Lahe, O.-J. Luik (viide 1), lk 28. ↩
-
Samas, lk 27, viitega S. L. Jefimov, V. V. Akimov, V. N. Borzõh. Kindlustustegevus Venemaal, 1997. ↩
-
Samas, lk 27–28. ↩
-
Samas, lk 27. ↩
-
Samas, lk 29. ↩
-
Tartu Ülikooli kindlustusõiguse loengumaterjalid (O.-J. Luik, 2026). ↩
-
J. Lahe, O.-J. Luik (viide 1), lk 28–30. ↩
-
Samas, lk 30. ↩
-
Samas, lk 31, viitega: Ühistegeline (vastastikune) kindlustus Eestis. – Ühistegevus Eestis 1902–1927. Tallinn: Eesti Ühistegelise Liidu Kirjastus 1927. ↩
-
Tartu Ülikooli kindlustusõiguse loengumaterjalid (viide 11). ↩
-
J. Lahe, O.-J. Luik (viide 1), lk 31. ↩
-
O.-J. Luik, M. Agarmaa. Ühistulise finantstegevuse ajalooline kogemus Eestis. Ettekanne, 04.11.2014 (avaldamata). ↩↩