KindlustusõigusVandeadvokaat Olavi-Jüri Luik, PhD
Avaleht / Kindlustuse ajalugu: maailmas ja Eestis antiigist tänapäevani / Kindlustusõiguse kodifitseerimine Euroopas: VVG 1908 kuni PEICL

Kindlustusõiguse kodifitseerimine Euroopas: VVG 1908 kuni PEICL

Autor: Olavi-Jüri Luik, PhD, vandeadvokaat (WIDEN)

Sisukord

Lühidalt. Kuni 19. sajandi lõpuni reguleerisid kindlustuslepingut peamiselt kaubandustavad, poliisitingimused ja kohtupraktika. 20. sajandi alguses võtsid Saksamaa ja Šveits vastu eraldi kindlustuslepingu seadused (mõlemad 1908), millele järgnesid Austria, Põhjamaad ja Prantsusmaa. Nende seaduste kandev idee oli kaitsta kindlustusvõtjat kindlustusandja koostatud tingimuste eest, muutes olulise osa normidest poolimperatiivseks. Sama mudel on aluseks ka Eesti VÕS-i kindlustuslepingu regulatsioonile. 21. sajandil on paljud riigid oma seadused uuendanud ning teadlased on koostanud Euroopa kindlustuslepinguõiguse põhimõtted (PEICL).

Miks kindlustuslepinguõigus kodifitseeriti

19. sajandi tsiviilseadustikud reguleerisid kindlustuslepingut napilt või üldse mitte. Prantsuse tsiviilkoodeks (1804) käsitles kindlustust aleatoorsete lepingute hulgas ja jättis merekindlustuse kaubanduskoodeksi hooleks. Saksa tsiviilseadustik BGB (1900) jättis kindlustuslepingu eriseaduse reguleerida. Praktikas määrasid lepingu sisu kindlustusandjate tüüptingimused.

Tööstusrevolutsioon ja linnastumine muutsid kindlustuse massitooteks. Elukindlustust, tulekindlustust ja õnnetusjuhtumikindlustust sõlmisid nüüd tuhanded inimesed, kes ei osanud ega saanud tingimuste üle läbi rääkida. Kindlustusandjad kasutasid ära oma teabeeelist: tingimustes olid ranged teatamiskohustused, mille iga rikkumine vabastas kindlustusandja täielikult täitmiskohustusest, olenemata rikkumise tähtsusest või seosest kahjuga. Kindlustusvõtja jäi sageli hüvitiseta põhjusel, mis ei olnud kahjuga kuidagi seotud.

Riigid reageerisid kahel tasandil. Esiteks kehtestati kindlustusjärelevalve, mis kontrollis kindlustusandjate asutamist ja maksevõimet. Euroopas kujunes kaks järelevalvemudelit: Saksa mudel, kus järelevalve kontrollis peale finantsseisundi ka kindlustustingimusi ja tariife, ning Briti mudel, kus järelevalve piirdus finantsseisundiga.1 Teiseks kodifitseeriti kindlustuslepinguõigus, et piirata tüüptingimuste kõige karmimaid tagajärgi.

Saksamaa: Versicherungsvertragsgesetz 1908

Saksa kindlustuslepingu seadus (Gesetz über den Versicherungsvertrag, VVG) võeti vastu 30. mail 1908.2 Seadus jagunes üldosaks, kahjukindlustuse sätteteks ja eraldi kindlustusliikide (tule-, rahe-, loomade-, transpordi-, vastutus-, elu- ja õnnetusjuhtumikindlustus) sätteteks. Sama struktuuri järgib laias laastus ka Eesti VÕS-i kindlustuslepingu osa.

VVG 1908 olulisim uuendus oli poolimperatiivsus: paljudest sätetest ei tohtinud kindlustusvõtja kahjuks kõrvale kalduda. Teiseks kujundas seadus välja süsteemi, kus kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tagajärg sõltub süüst ja põhjuslikust seosest. Kolmandaks eristas see lepingueelse teatamiskohustuse, riski suurenemise ja kindlustusjuhtumi järgsed kohustused (Obliegenheiten). Need eristused on tänaseni Eesti kindlustuslepinguõiguse struktuuris nähtavad (VÕS § 440–452).3

VVG 1908 kehtis Saksamaal üle saja aasta ja seda täiendati korduvalt. Selle aja jooksul kujunes ulatuslik kommentaarikirjandus (eelkõige Prölss/Martin ning Bruck/Möller), mida Eesti kohtud ja autorid on VÕS-i tõlgendamisel sageli kasutanud.4

VVG reform 2008

2000. aastatel leiti, et 1908. aasta seadus ei vasta enam tarbijakaitse ootustele. Uus VVG võeti vastu 23. novembril 2007 ja jõustus 1. jaanuaril 2008.5 Olulisemad muudatused:

  • kaotati „kõik või mitte midagi“ põhimõte: raske hooletusega toime pandud lepingulise kohustuse rikkumise korral vähendatakse hüvitist proportsionaalselt süü raskusega, lihtsa hooletuse korral kindlustusandja ei vabane ning täielik vabanemine on võimalik üldjuhul tahtliku rikkumise korral; kindlustusandja jääb siiski kohustatuks, kui rikkumine ei mõjutanud kindlustusjuhtumi toimumist ega kindlaksmääramist ega kohustuse ulatust, välja arvatud pahauskse (pettusliku) rikkumise korral (VVG § 28 lg 2–3). Tegemist on Saksa õiguse reegliga, mida ei saa vahetult Eesti õigusele üle kanda;
  • kindlustusvõtja teatamiskohustus piirdub küsimustega, mida kindlustusandja on tekstivormis esitanud;
  • kindlustusvõtjale anti põhjuseta taganemisõigus;
  • kindlustusandja teabekohustusi laiendati.

Eesti VÕS võeti vastu 2001. aastal, enne Saksa reformi, ning see ei kajasta proportsionaalsuse põhimõtet sama järjekindlalt. Riigikohtu praktika on aga mitmes küsimuses liikunud sarnases suunas.6

Šveits ja Austria

Šveitsi kindlustuslepingu seadus (VVG) võeti vastu 2. aprillil 1908 ja jõustus 1. jaanuaril 1910 (SR 221.229.1). Šveitsi seadus oli mõnes osas kindlustusvõtjale soodsam kui Saksa seadus ning seda peetakse kindlustusvõtja kaitse ideoloogia üheks lähtekohaks. Seadus vaadati põhjalikult üle alles 21. sajandil.

Austria kindlustuslepingu seadus pärineb 23. detsembrist 1917 (RGBl. Nr. 501) ning kehtiv Austria VersVG 2. detsembrist 1958 (RIS). Austria ja Saksa õiguse sarnasus on suur, mistõttu Saksa kirjandus on Austria kohtupraktikas sama oluline kui Eestis.

Põhjamaad

Põhjamaad töötasid 1920. aastatel välja ühtse kindlustuslepinguõiguse mudeli. Rootsi (1927:77; kehtiv järglane on försäkringsavtalslag 2005:104), Norra (6. juuni 1930 seadus nr 20; kehtiv järglane on 16. juuni 1989 seadus Lovdatas) ja Soome (12. mai 1933 seadus, vakuutussopimuslaki 132/1933 Finlexis) võtsid vastu sisult sarnased kindlustuslepingu seadused; sama mudelit järgis ka Taani. Põhjamaade koostöö kindlustusõiguses jätkus ka liikluskindlustuses, kus Põhjamaad tunnustasid juba 1920. aastatel üksteise liikluskindlustust; just sellest kasvas välja hilisem rohelise kaardi süsteem.7

Soome võttis 1994. aastal vastu uue kindlustuslepingu seaduse (vakuutussopimuslaki 543/1994), mis mõjutas Eesti õigust otseselt. Soome mudelit kasutati eeskujuna nii liikluskindlustuse seaduste koostamisel kui ka kindlustuslepinguõiguse arutelus.8 Norra võttis uue kindlustuslepingu seaduse vastu 16. juunil 1989 (forsikringsavtaleloven).

Prantsusmaa ja Lõuna-Euroopa

Prantsuse kindlustuslepingu seadus on hiljem inkorporeeritud kindlustusseadustikku (Code des assurances). Prantsuse õiguses kujunes varakult välja proportsionaalsuse põhimõte (règle proportionnelle): kui kindlustusvõtja jättis heauskselt asjaolu avaldamata, vähendati hüvitist proportsionaalselt makstud ja õige kindlustusmakse suhtega. Pahauskse varjamise korral oli leping tühine. Proportsionaalne vähendamine on hiljem saanud Euroopa kindlustusõiguse üldiseks suunaks ning see on ka PEICL-i lähenemine.

Itaalias reguleerib kindlustuslepingut tsiviilkoodeks (Codice civile), mis on näide kindlustuslepingu reguleerimisest tsiviilseadustiku sees. Eesti on läinud sama teed: kindlustusleping on VÕS-i eriosa üks lepingutüüpe, mitte eraldi seadus.

Inglismaa: kohtupraktika ja hiline reform

Inglise õigus jäi pikaks ajaks teistest erinevaks. Merekindlustus kodifitseeriti 1906. aasta Marine Insurance Act'is (vt Merekindlustus ja Lloyd's), kuid muud kindlustusliigid toetusid kohtupraktikale. Avaldamiskohustus oli range ja kindlustusvõtja rikkumise tagajärg oli lepingu tühistamine (avoidance) algusest peale, sõltumata põhjuslikust seosest.

Reformid toimusid alles 21. sajandil. Consumer Insurance (Disclosure and Representations) Act 2012 piiras tarbija avaldamiskohustust ning Insurance Act 2015 muutis ettevõtjate kindlustuse reegleid, asendades avaldamiskohustuse õiglase esitamise kohustusega ja kehtestades proportsionaalsed õiguskaitsevahendid.9 Ingliskeelseid termineid ei tohi Eesti õiguse kontekstis tõlkida mehaaniliselt: avoidance ei ole sama mis VÕS-i järgne taganemine ega TsÜS-i järgne tühistamine, vaid tähendab lepingu kõrvaldamist algusest peale. Kindlustusmakse tagastatakse üldjuhul, kuid Insurance Act 2015 lisa 1 p 2 järgi võib kindlustusandja tahtliku või hoolimatu (deliberate or reckless) rikkumise korral lepingu kõrvaldada ja maksed endale jätta, muude rikkumiste korral on õiguskaitsevahendid proportsionaalsed; tagajärg tuleb igal juhul eraldi selgitada.

Kindlustusvõtja kaitse ideoloogia

20. sajandi kindlustuslepingu seaduste ühine nimetaja on kindlustusvõtja kaitse. See põhineb mitmel argumendil:

  • Teabeasümmeetria. Kindlustusandja koostab lepingu ja tunneb oma tingimusi, kindlustusvõtja ei pruugi nende mõju mõista.
  • Läbirääkimisjõu ebavõrdsus. Massikindlustuses ei ole tingimuste üle läbirääkimine võimalik.
  • Täitmise viivitus. Kindlustusvõtja maksab ette ja saab vastutasu alles tulevikus, sageli kriisis olles.
  • Sotsiaalne funktsioon. Kindlustus asendab või täiendab sotsiaalset kaitset ning hüvitiseta jäämise tagajärjed võivad olla rasked.

Eesti VÕS järgib seda mudelit: VÕS § 427 lg 1 keelab sätetest kindlustusvõtja, kindlustatud isiku või soodustatud isiku kahjuks kõrvale kalduda, kui kõrvalekaldumine on keelatud, ning suurriskide puhul (VÕS § 427 lg 3) on lepinguvabadus laiem.10

Euroopa ühtlustamise katsed ja PEICL

Euroopa Liit on kindlustusjärelevalve ja kindlustustegevuse direktiividega ühtlustanud suures osas (vt EL-liikmesus ja kaasaeg), kuid kindlustuslepinguõigus on jäänud riigisiseseks. Erinev lepinguõigus takistab piiriülest kindlustusteenuse pakkumist, sest kindlustusandja peab iga riigi jaoks kohandama tingimusi.

Sellele probleemile vastuseks koostas rahvusvaheline teadlaste rühm (Restatement of European Insurance Contract Law Project Group) Euroopa kindlustuslepinguõiguse põhimõtted (Principles of European Insurance Contract Law, PEICL). Üldosa ja kahjukindlustuse osa esitati Euroopa Komisjonile 2007. aasta detsembris ja avaldati 2009. aastal; laiendatud väljaanne koos elukindlustuse ja vastutuskindlustuse osadega ilmus 2016. aastal.11 Euroopa Komisjon käsitles 2010. aasta rohelises raamatus Euroopa lepinguõiguse võimalusi, sh valikulist (opt-in) režiimi, kuid siduvat kindlustuslepinguõigust ei ole vastu võetud.12

PEICL on kindlustusvõtjakesksem kui Eesti VÕS. Käesoleva lehe autori doktoritöö võrdles PEICL-i Eesti, Läti ja Leedu kindlustuslepinguõigusega ja jõudis järeldusele, et PEICL-i põhimõtete rakendamine suurendaks Balti riikides kindlustusvõtja kaitset, eelkõige teatamiskohustuse ja ohutusnõuete rikkumise tagajärgede osas.13 PEICL ei ole kehtiv õigus, kuid seda saab kasutada võrdleva argumendina ja tõlgendusabina.

Seotud lehed

Viited

  1. J. Lahe, O.-J. Luik. Kindlustusõigus. Tallinn: Juura 2018, lk 50–51 ja 58, viitega W. Pfenningstorfile ja J. d'Oliveira jt-le. ↩

  2. Gesetz über den Versicherungsvertrag vom 30. Mai 1908. Vt Versicherungsvertragsgesetz (Deutschland). ↩

  3. VÕS § 440–452 (RT I, 20.06.2026, 18). ↩

  4. Vt nt J. Lahe, O.-J. Luik (viide 1), kasutatud kirjanduse loetelu. ↩

  5. Gesetz über den Versicherungsvertrag vom 23.11.2007 (BGBl. I S. 2631). ↩

  6. Vt Keeldumise alused ja Riigikohtu praktika. ↩

  7. J. Lahe, O.-J. Luik, M. Merila. Liikluskindlustuse seadus. Kommenteeritud väljaanne. 2. vlj. Tallinn: Juura 2026, ptk 2.2. ↩

  8. Samas, ptk 2.1. ↩

  9. Insurance Act 2015 (2015 c 4). ↩

  10. VÕS § 427 lg 1 ja 3 (RT I, 20.06.2026, 18). ↩

  11. J. Basedow, J. Birds, M. Clarke, H. Cousy, H. Heiss, L. D. Loacker (toim). Principles of European Insurance Contract Law (PEICL). 2nd Expanded Edition, 2016. Vt J. Lahe, O.-J. Luik (viide 1), lk 55–56. ↩

  12. Euroopa Komisjon. Roheline raamat Euroopa lepinguõiguse loomise võimaluste kohta tarbijate ja ettevõtjate jaoks. KOM(2010)348 lõplik. ↩

  13. O.-J. Luik. The application of principles of European insurance contract law to policyholders of the Baltic States: A measure for the protection of policyholders. Doktoritöö. Tartu Ülikool 2016, DSpace; O.-J. Luik. Do the Principles of European Insurance Contract Law Go Too Far in Protecting the Policyholder? – Juridica International 2011/XVIII. ↩

Märksõnad: Teatamiskohustus Kindlustustingimused