KindlustusõigusVandeadvokaat Olavi-Jüri Luik, PhD
Avaleht / Kindlustuse ajalugu: maailmas ja Eestis antiigist tänapäevani / Eesti kindlustusõigus EL-is: VÕS, Solventsus II, IDD ja KindlTS

Eesti kindlustusõigus EL-is: VÕS, Solventsus II, IDD ja KindlTS

Autor: Olavi-Jüri Luik, PhD, vandeadvokaat (WIDEN)

Sisukord

Lühidalt. Alates 2002. aastast on Eesti kindlustuslepinguõiguse alus võlaõigusseadus ning alates Euroopa Liiduga liitumisest 1. mail 2004 on kindlustustegevuse õigus osa ELi ühtlustatud õigusest. Viimase kahe aastakümne olulisemad verstapostid on Solventsus II direktiiv (kohaldatav alates 1. jaanuarist 2016) ja selle ülevõtmiseks vastu võetud kehtiv kindlustustegevuse seadus, kindlustustoodete turustamise direktiiv IDD (kohaldatav alates 1. oktoobrist 2018), 2014. aasta liikluskindlustuse seadus ja selle 2024. aasta reform ning 2024. aastal jõustunud tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse ehk patsiendikindlustuse seadus. Kindlustuslepinguõigus on ELis jäänud ühtlustamata ning Euroopa kindlustuslepinguõiguse põhimõtted (PEICL) on mudel, mitte kehtiv õigus.

Kaks regulatsioonikihti

Kaasaegset Eesti kindlustusõigust on kasulik vaadelda kahe kihina. Kindlustuslepinguõigus (kindlustusvõtja ja kindlustusandja suhe) on reguleeritud VÕS-is ja eriseadustes ning on suures osas riigisisene. Kindlustustegevuse õigus (kes võib kindlustust pakkuda ja turustada, millistel tingimustel ja kes teeb järelevalvet) on reguleeritud KindlTS-is ning peaaegu täielikult ELi direktiivide ja määruste mõjul.1 Ajalooliselt kujunesid need kihid erinevalt: lepinguõigus areneb kohtupraktika kaudu, tegevusõigus ELi seadusandluse tsüklitena.

VÕS kui kindlustuslepinguõiguse alus

Võlaõigusseadus jõustus 1. juulil 2002 ja selle kindlustuslepingu regulatsioon (§ 422–567) on kehtinud põhiosas muutumatuna üle kahe aastakümne.2 Olulisemad muudatused on tulnud ELi õigusest (teabekohustused, taganemisõigus, sooneutraalsus) ja kohtupraktikast. Näiteks muudeti 2022. aastal suurriskide piirmäärasid (VÕS § 427 lg 3) ning 2026. aastal sidevahendi abil sõlmitud lepingust taganemise reegleid (VÕS § 433).3 Kindlustusõiguse arengu peamine mootor on viimastel aastatel olnud Riigikohtu praktika, mis on mitmes küsimuses (riski suurenemine, ohutusnõuete rikkumine, tüüptingimuste tõlgendamine) kujundanud VÕS-i tõlgendust kindlustusvõtjat kaitsvamaks.

ELi kindlustusdirektiivide põlvkonnad

ELi kindlustusalaseid direktiive jagatakse tinglikult põlvkondadeks:4

  • Esimese põlvkonna direktiivid (kahjukindlustus 73/239/EMÜ, 1973; elukindlustus 79/267/EMÜ, 1979) sätestasid kindlustusandjate asutamise ja järelevalve alused, kindlustusliikide klassifikatsiooni ja kahju- ning elukindlustuse lahususe põhimõtte.
  • Teise põlvkonna direktiivid (88/357/EMÜ ja 90/619/EMÜ) ühtlustasid teenuste osutamise vabaduse ning kindlustuslepingule kohaldatava õiguse valiku reeglid.
  • Kolmanda põlvkonna direktiivid (92/49/EMÜ ja 92/96/EMÜ) lõid ühtse tegevusloa (single licence) ja päritoluriigi järelevalve põhimõtte ning tariifivabaduse: riik ei tohi kindlustusmakseid ja tingimusi eelnevalt kinnitada.
  • Solventsus II (2009/138/EÜ) asendas enamiku varasematest direktiividest riskipõhise järelevalvesüsteemiga.

Tariifivabaduse põhimõte mõjutas Eestit otse: selle tõttu tuli loobuda riigi kehtestatud liikluskindlustuse maksemääradest ja kohustuslikust boonus-malus-süsteemist (vt Liikluskindlustuse ajalugu Eestis).

Liitumine Euroopa Liiduga 2004

Eesti ühines Euroopa Liiduga 1. mail 2004. Kindlustuse seisukohast tähendas see ühtse tegevusloa süsteemi: teises liikmesriigis tegevusloa saanud kindlustusandja võib Eestis pakkuda kindlustust filiaali kaudu või piiriüleselt, ilma Eesti tegevusloata, ning järelevalvet teeb päritoluriigi järelevalveasutus. Eesti kindlustusturg integreerus Põhjamaade ja Kesk-Euroopa kindlustusgruppidega ning mitu Eestis tegutsevat kindlustusandjat on tänaseks välismaise kindlustusandja filiaalid.

Liitumisega kaasnesid kindlustuslepinguõiguses Rooma konventsiooni ja hiljem Rooma I määruse (EL) nr 593/2008 kollisiooninormid ning Brüsseli I ja hiljem Brüssel I bis määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse reeglid kindlustusasjades.5 Need on rahvusvaheliste kindlustusvaidluste puhul võtmetähtsusega (vt Kindlustusvaidlused).

Solventsus II ja kehtiv kindlustustegevuse seadus

Solventsus II direktiiv võeti vastu 25. novembril 2009, kuid selle kohaldamist lükati korduvalt edasi ning Omnibus II direktiiviga (2014/51/EL) määrati kohaldamise alguseks 1. jaanuar 2016.6 Direktiiv põhineb kolmel sambal: kvantitatiivsed kapitalinõuded (solventsuskapitalinõue ja miinimumkapitalinõue), kvalitatiivsed nõuded juhtimisele ja riskijuhtimisele ning aruandlus ja avalikustamine. Solventsus II vaatab kindlustusandja kogu riskiprofiili, mitte ainult kindlustusreserve, ning sunnib kindlustusandjaid hindama ka katastroofi-, kontsentratsiooni- ja tururiske.

Solventsus II ülevõtmiseks võttis Riigikogu 10. juunil 2015 vastu uue kindlustustegevuse seaduse, mis jõustus 1. jaanuaril 2016.7 See on taasiseseisvunud Eesti kolmas kindlustustegevuse seadus (pärast 2000. ja 2004. aasta seadusi). KindlTS jagab kindlustustegevuse kahju-, elu- ja edasikindlustuseks, määrab 18 kahjukindlustuse liiki ning sätestab kindlustusandja, vahendaja ja järelevalve reeglid.8

ELi tasandil loodi 2011. aastal Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve (EIOPA), mis koordineerib riiklike järelevalveasutuste tegevust ja annab suuniseid.9 Hilisemad ELi algatused on puudutanud kindlustusandjate taastamist ja kriisilahendust ning digitaalset tegevuskerksust (DORA), mis on toonud KindlTS-i uusi intsidendist teavitamise kohustusi.10

IDD ja kindlustustoodete turustamine

Kindlustusvahendus ühtlustati ELis esmalt 2002. aasta kindlustusvahenduse direktiiviga (2002/92/EÜ). Selle asendas kindlustustoodete turustamise direktiiv IDD (EL) 2016/97, mis laiendas reegleid kõigile turustajatele, sh kindlustusandjatele endile, pankadele, reisibüroodele ja autorendifirmadele. IDD kohaldamise algust lükati direktiiviga (EL) 2018/411 edasi 1. oktoobrile 2018.11

IDD tõi Eesti õigusse nõude selgitada enne lepingu sõlmimist välja kliendi nõudmised ja vajadused (KindlTS § 221), standardiseeritud kahjukindlustustoote teabedokumendi ning huvide konflikti ja tasustamise reeglid.12 Investeerimisriskiga elukindlustusele lisandusid sobivuse ja asjakohasuse hindamine ning PRIIP-määruse (EL) nr 1286/2014 põhiteabedokument. Vajaduste väljaselgitamise kohustuse rikkumine võib anda kindlustusvõtjale kahju hüvitamise nõude. Sellega seotud küsimust, kas kindlustusõiguses kehtib vastutustundliku kindlustamise põhimõte, on käsitletud eraldi artiklis.13

Sooneutraalsus

Direktiiv 2004/113/EÜ kohustas liikmesriike tagama, et pärast 21. detsembrit 2007 sõlmitud lepingutes ei põhjusta soo kasutamine tegurina kindlustusmaksete ja hüvitiste arvutamisel erinevusi.14 Euroopa Kohus tunnistas 1. märtsil 2011 kohtuasjas C‑236/09 Test‑Achats direktiivi artikli 5 lõike 2, mis lubas soopõhist hinnakujundust aktuaarsete andmete alusel, kehtetuks alates 21. detsembrist 2012; sellest kuupäevast alates ei tohi sugu uutes lepingutes kindlustusmakseid ja hüvitisi eristada (EKo C‑236/09, p 34). Sooteguri ja geneetiliste andmete kasutamise piirangud on KindlTS-is.15

Liikluskindlustus 2014 ja 2024

2014. aastal võeti vastu kehtiv liikluskindlustuse seadus, mis jõustus 1. oktoobril 2014.16 Seadus viis liikluskindlustuse terminoloogia ja põhimõtted kooskõlla VÕS-iga. 2024. aastal reformiti seadust põhjalikult ning uus redaktsioon jõustus 1. detsembril 2024: kahju hüvitatakse kindlustatud isiku vastutuse alusel ja kahju ulatus määratakse VÕS-i kahjuhüvitise sätete järgi, arvestades LKindlS-i erisusi.17 Samal ajal tõi ELi liikluskindlustuse direktiivi muudatus (EL) 2021/2118 kaasa kõrgemad miinimumkindlustussummad ja kannatanute kaitse kindlustusandja maksejõuetuse korral.18 Põhjalikum ülevaade on lehel Liikluskindlustuse ajalugu Eestis.

Patsiendikindlustus

Pikaajalise arutelu tulemusena võeti 13. aprillil 2022 vastu tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seadus (TOKVS), mis jõustus 1. novembril 2024.19 Seadus kohustab tegevusloaga tervishoiuteenuse osutajat sõlmima vastutuskindlustuslepingu ja näeb ette kahjustatud isiku nõude kindlustusandja vastu ning lepituskomisjoni. Mõistet „patsiendikindlustus“ kasutatakse seaduse üldnimetusena; eraldi patsiendikindlustuse seadust ei ole. Seadust on käsitletud 2024. aastal ilmunud kommenteeritud väljaandes, mille üks autoreid on käesoleva lehe autor.20 Seadust muudeti 2026. aastal (jõust. 1. oktoober 2026).21 Vt lähemalt Patsiendikindlustus.

PEICL ja ühtse kindlustuslepinguõiguse idee

Euroopa kindlustuslepinguõiguse põhimõtted (PEICL) koostas rahvusvaheline teadlaste rühm ning Euroopa Komisjon käsitles neid 2010. aastal Euroopa lepinguõiguse arutelus.22 Siduvaks õiguseks PEICL ei muutunud, kuid sellel on Eestis kolm praktilist tähendust: see on võrdlusalus VÕS-i tõlgendamisel, argument kindlustusvõtja kaitse tugevdamiseks ja mudel tulevasteks seadusemuudatusteks. PEICL-i ja Balti riikide õiguse võrdlust on käsitletud käesoleva lehe autori doktoritöös.23 Lähemalt: Kindlustusõiguse kodifitseerimine Euroopas.

Uued teemad

Kaasaegse kindlustusõiguse uued küsimused on suuresti seotud riskide muutumisega: küberrisk, sõja- ja geopoliitiline risk, kliimarisk ning tehisaru. Küberkindlustus ja crime-kindlustus on Eestis viimase kümnendi jooksul kasvanud ning neist tulenevad vaidlused puudutavad sageli välistuste (nt sõjavälistus) tõlgendamist. Tehisaru kasutamine kindlustuses ja tehisaru tekitatud kahju hüvitamine tõstatavad küsimuse, kas kindlustussüsteem võib tulevikus osaliselt asendada deliktiõigust.24

Seotud lehed

Viited

  1. J. Lahe, O.-J. Luik. Kindlustusõigus. Tallinn: Juura 2018, lk 55. ↩

  2. VÕS (RT I 2001, 81, 487; jõust. 01.07.2002), kehtiv redaktsioon RT I, 20.06.2026, 18. ↩

  3. VÕS § 427 lg 3 (RT I, 02.12.2022, 2; jõust. 12.12.2022); VÕS § 433 (RT I, 27.05.2026, 2; jõust. 01.09.2026). ↩

  4. J. Lahe, O.-J. Luik (viide 1), lk 50–54. ↩

  5. Samas, lk 54. ↩

  6. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/138/EÜ, 25.11.2009 (ELT L 335, 17.12.2009, lk 1); direktiiv 2014/51/EL. ↩

  7. KindlTS (RT I, 07.07.2015, 1; jõust. 01.01.2016), kehtiv redaktsioon RT I, 11.07.2026, 140. ↩

  8. KindlTS § 2 ja § 12 (RT I, 11.07.2026, 140). ↩

  9. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1094/2010. ↩

  10. KindlTS § 105¹ (RT I, 11.07.2026, 140). ↩

  11. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2018/411. ↩

  12. KindlTS § 103² lg 6–8 ja § 221 (RT I, 11.07.2026, 140). ↩

  13. O.-J. Luik, K. Saluste. Kas kindlustusõiguses eksisteerib vastutustundliku kindlustamise põhimõte? – Juridica 2025/3, lk 174–184. ↩

  14. J. Lahe, O.-J. Luik (viide 1), lk 54. ↩

  15. KindlTS § 216 ja § 216¹ (RT I, 11.07.2026, 140). ↩

  16. LKindlS (RT I, 11.04.2014, 1; jõust. 01.10.2014). ↩

  17. LKindlS (RT I, 29.06.2024, 2; jõust. 01.12.2024), kehtiv redaktsioon RT I, 29.06.2024, 12. ↩

  18. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2021/2118. ↩

  19. TOKVS, vastu võetud 13.04.2022, jõust. 01.11.2024; kehtiv redaktsioon RT I, 30.06.2026, 33. ↩

  20. J. Lahe, O.-J. Luik, K. Saluste, M. Merila. Patsiendikindlustus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2024. ↩

  21. TOKVS muudatused (RT I, 30.06.2026, 1; jõust. 01.10.2026). ↩

  22. Euroopa Komisjon. KOM(2010)348 lõplik. ↩

  23. O.-J. Luik. The application of principles of European insurance contract law to policyholders of the Baltic States. Doktoritöö. Tartu Ülikool 2016, DSpace. ↩

  24. R. Kinkar, O.-J. Luik. Tehisaru ja lepinguväline vastutus: kas kindlustussüsteem asendab tulevikus deliktisüsteemi? Autonoomsete sõidukite näide. – Juridica 2024/7, lk 496–508. ↩

Märksõnad: Kindlustustegevuse seadus Kindlustusvahendus Liikluskindlustus Patsiendikindlustus Elukindlustus