KindlustusõigusVandeadvokaat Olavi-Jüri Luik, PhD
Avaleht / Kindlustuse ajalugu: maailmas ja Eestis antiigist tänapäevani / Erakindlustuse taastamine Eestis 1991–2004

Erakindlustuse taastamine Eestis 1991–2004

Autor: Olavi-Jüri Luik, PhD, vandeadvokaat (WIDEN)

Sisukord

Lühidalt. Pärast taasiseseisvumist tuli Eestis luua kindlustusturg, kindlustusõigus ja kindlustusjärelevalve praktiliselt nullist. Esimesed erakindlustusseltsid tekkisid juba 1990. aastal, kuid turg hakkas tõeliselt toimima alles pärast Eesti krooni kasutuselevõttu 1992. aastal. Samal aastal võeti vastu kindlustusseadus ja esimene liikluskindlustuse seadus ning 1. jaanuaril 1993 alustas tööd Kindlustusinspektsioon. Kümnendi jooksul järgnesid kaks kindlustustegevuse seadust (2000 ja 2004), kindlustuslepingu regulatsiooni üleviimine võlaõigusseadusesse (2002) ja ühtse finantsjärelevalve loomine (2002). Liikluskindlustus vedas turu uuesti käima ning turg konsolideerus 2000. aastate alguseks.

Lähtepositsioon

Nõukogude võimu lõpuaastatel ja taasiseseisvumise algul ei olnud kindlustusandjana tegutsemiseks vaja tegevusluba ning puudus kindlustusalane eriregulatsioon. Inflatsioon oli kõrge ja raha väärtus langes kiiresti, mistõttu kindlustuslepinguid sõlmiti vähe. Enamik hoonetest, varast ja sõidukitest olid kindlustamata.1 Kindlustusvõtja seisukohalt oli olukord ohtlik: kindlustusandja maksevõimet ei kontrollinud keegi ning lepingutingimuste sisu ei olnud õiguslikult piiratud.

Esimesed eraõiguslikud kindlustusandjad asutati 1990.–1993. aastal; Kindlustusinspektsiooni 2000. aasta aastaraamatu ettevõtete ülevaadetes on mitme seltsi asutamisajaks märgitud 1990, 1991, 1992 ja 1993.2 Paljud seltsid olid väikesed ja neil puudusid nii kapital kui ka kogemus. Osa uutest seltsidest asutati välismaiste, eelkõige Soome kindlustusandjate osalusel.

Eesti kroon ja kindlustusseadus 1992

Olukorda muutis Eesti krooni kasutuselevõtt 1992. aastal, mis peatas hüperinflatsiooni ja tegi pikaajalised lepingud uuesti võimalikuks.3 Kindlustusseaduse eelnõu valmis 22. aprillil 1992 ja Riigikogu võttis seaduse vastu 5. novembril 1992.4 See oli esimene Eesti kindlustusseadus pärast 1936. aasta kindlustusasutiste seadust, seega 56 aastat hiljem.

1992. aasta kindlustusseadus oli kompleksne: see sisaldas nii kindlustuslepingu regulatsiooni kui ka kindlustustegevuse ja järelevalve nõudeid.5 Seadusega kehtestati Eestis ka kahju- ja elukindlustuse lahutatuse põhimõte, mis oli Euroopa Ühenduse õiguses kehtinud alates esimese põlvkonna direktiividest.6 Aastatel 1992–1995 oli kindlustusseaduses reguleeritud ka vastastikuse kindlustusseltsi asutamine.7 Seadus kasutas legaalterminit „kindlustuspreemia“, mille VÕS hiljem asendas „kindlustusmaksega“.

Loengumaterjalides on märgitud ka 1990. aastate alguse õiguse puudujäägid: puudusid kindlustusalased tarbijakaitse ja kindlustusmaakleritegevuse reeglid.8 Kindlustusvahendus reguleeriti terviklikult alles hiljem, kindlustustegevuse seadustes.

Kindlustusinspektsioon

Riikliku kindlustusjärelevalve teostajana alustas 1. jaanuaril 1993 tööd Eesti Vabariigi Kindlustusinspektsioon.9 Inspektsiooni ülesanne oli anda tegevuslube, kontrollida kindlustusandjate maksevõimet ja reserve ning koguda turu statistikat. Inspektsioon avaldas ka kindlustuse aastaraamatuid, mis on tänaseni 1990. aastate kindlustusturu ajaloo olulisemad allikad.

Inspektsiooni tegevuse kaheksandaks aastaks, 2000. aasta lõpuks, tegutses Eestis 13 kindlustusandjat: 6 elu- ja 7 kahjukindlustuses.10 Võrreldes 1990. aastate keskpaigaga oli kindlustusandjate arv oluliselt vähenenud. Konsolideerumine toimus ühinemiste, portfellide üleandmise ja tegevuse lõpetamise kaudu. 2000. aasta jaanuaris kuulutati Tallinna linnakohtus pankrotti kaks kindlustusandjat.11 Pankrotid näitasid, kui oluline on kindlustusandja maksevõime järelevalve ja kindlustusvõtjate kaitse kindlustusandja maksejõuetuse korral, ning mõjutasid hilisemat seadusandlust.

Liikluskindlustus kui turu käivitaja

1992. aastal võeti vastu ka esimene liikluskindlustuse seadus ning kohustuslik liikluskindlustus rakendus 1993. aastal. Liikluskindlustuse süsteemi ülesehitamisel võeti eeskujuks Soome. Õpiku hinnangul vedas liikluskindlustus Eesti kindlustusturu uuesti käima: enamik uusi kindlustusandjaid alustas liikluskindlustusest ja vabatahtlikust sõidukikindlustusest (kaskost) ning laiendas seejärel tegevust muudele kindlustusliikidele.12 Liikluskindlustuse arengut käsitleb põhjalikumalt leht Liikluskindlustuse ajalugu Eestis.

Riikliku kindlustusettevõtte erastamine

Nõukogudeaegne riiklik kindlustusorganisatsioon reorganiseeriti 1991. aastal riigiettevõtteks. 1996. aastal erastati see aktsiaseltsina ja järgnevatel aastatel läks selle kahjukindlustusäri Põhjamaade kindlustusgrupi omandisse.13 Erastamine oli osa laiemast protsessist, mille käigus Eesti kindlustusturg integreerus Põhjamaade ja Kesk-Euroopa kindlustusgruppidega. 2000. aastate alguseks kuulus enamik Eesti kindlustusandjaid välismaistele kontsernidele või pankadele (bancassurance).

Kindlustustegevuse seadus 2000

Riigikogu võttis 6. juunil 2000 vastu kindlustustegevuse seaduse, mis jõustus 1. augustil 2000.14 Seadus eraldas kindlustustegevuse avalik-õigusliku regulatsiooni kindlustuslepinguõigusest ning lähendas Eesti järelevalveõigust Euroopa Ühenduse kindlustusdirektiividele, mille ülevõtmine oli liitumisläbirääkimiste eeldus. 20. juunil 2000 asutati Eesti Kindlustusmaaklerite Liit.15

Kindlustuslepingu sätted ei kadunud 2000. aastal kohe. Õpiku järgi kehtis 1992. aasta kindlustusseadus lepinguõiguslikus osas kuni VÕS-i jõustumiseni 2002. aastal.16

Kindlustuse vaidluskomisjon

2001. aasta liikluskindlustuse seadusega nähti kindlustusvaidluste lahendamiseks ette uus kohtueelne instants, kindlustuse vaidluskomisjon. Õiguskirjanduses seati kahtluse alla, kas selline kohtueelne kohustuslik menetlus on kooskõlas põhiseadusega.17 Kohtuvälise vaidluste lahendamise küsimus on kindlustusõiguses aktuaalne tänaseni: näiteks tervishoiuteenuse osutaja kohustuslikus vastutuskindlustuses (patsiendikindlustuses) tegutseb seaduse alusel lepituskomisjon (vt Kindlustusvaidlused).

Võlaõigusseadus 2002

Eesti eraõiguse reformi keskne osa oli võlaõigusseadus, mis võeti vastu 26. septembril 2001 ja jõustus 1. juulil 2002.18 VÕS-i kindlustuslepingu peatükk (§ 422–567) reguleerib kindlustuslepingut terviklikult: üldsätted, kahjukindlustus, vastutuskindlustus, õigusabikulude kindlustus, elukindlustus, õnnetusjuhtumikindlustus ja ravikindlustus. Regulatsioon toetub Saksa VVG traditsioonile, kuid arvestab ka teiste riikide õigust. Kindlustuslepingu paigutamine VÕS-i, mitte eraldi seadusesse, tähendab, et kindlustuslepingule kohaldatakse ka VÕS-i üldosa ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätteid, sh tüüptingimuste kontrolli (VÕS § 35–44) ja tehingu tühistamise reegleid.

VÕS-i jõustumisega tekkis uus probleem: 2001. aasta suvel jõustunud liikluskindlustuse seaduse terminoloogia ja põhimõtted ei olnud VÕS-iga kooskõlas. See oli üks peamisi põhjusi, miks 2014. aastal võeti vastu uus liikluskindlustuse seadus.19

Finantsinspektsioon 2002

1. juulil 2001 jõustus finantsinspektsiooni seadus, mille alusel ühendati Väärtpaberiinspektsioon, Kindlustusinspektsioon ja Eesti Panga pangandusjärelevalve. Alates 1. jaanuarist 2002 teostab Eestis finantsjärelevalvet ühtne Finantsinspektsioon; Kindlustusinspektsioon lõpetas tegevuse 31. detsembril 2001.20 Ühtse järelevalve loomine oli vastus finantsturgude põimumisele: pangad, kindlustusandjad ja investeerimisühingud kuulusid sageli samasse kontserni.

Kindlustustegevuse seadus 2004

Pärast Euroopa Liiduga liitumist võttis Riigikogu 8. detsembril 2004 vastu uue kindlustustegevuse seaduse, mis jõustus 1. jaanuaril 2005.21 Seadusega viidi Eesti kindlustusjärelevalve õigus täielikult vastavusse tollaste ELi kindlustusdirektiividega, sh ühtse tegevusloa (single passport) ja päritoluriigi järelevalve põhimõttega. Sama seadus kehtis kuni 2015. aasta seaduse jõustumiseni 1. jaanuaril 2016.

Turu struktuur 2000. aastate alguses

2000. aasta lõpuks oli Eesti kindlustusturg konsolideerunud: 13 kindlustusandjast 6 tegutses elukindlustuses ja 7 kahjukindlustuses. Ühinemised (nt kahjukindlustusseltside liitumine 2000. aastal) ja portfellide üleandmised vähendasid turuosaliste arvu ning suurendasid nende kapitali.22 Samal ajal kasvas kindlustusvahendajate roll: 2000. aastal asutatud Eesti Kindlustusmaaklerite Liit ühendas maaklereid, kelle tegevus reguleeriti terviklikult alles hilisemates kindlustustegevuse seadustes.

Teine oluline joon oli pankade ja kindlustusandjate põimumine (bancassurance). Pangad omandasid kindlustusseltse või asutasid neid ning kindlustustooteid hakati müüma panga kanalites. Õpik märgib, et kindlustusandjate usaldusväärsus on finantssüsteemi jaoks sama oluline kui pankade oma ning pangad ja kindlustusandjad on sageli seotud.23 See põimumine oli otsene põhjus, miks Eestis loodi 2002. aastal ühtne finantsjärelevalve.

Mida see periood kindlustusvõtjale tähendas

Kindlustusvõtja seisukohast oli 1990. aastate õigus kaitse poolest nõrgem kui tänapäeval. 1992. aasta kindlustusseadus ei sisaldanud nii üksikasjalikke kindlustusvõtja kaitse norme kui VÕS ning kohtupraktika oli alles kujunemas. Paljud tänapäeval iseenesestmõistetavad põhimõtted, nagu kausaalsuse nõue kindlustusvõtja kohustuse rikkumisel, kindlustusandja tõendamiskoormus keeldumise aluse puhul ja tüüptingimuste kitsendav tõlgendamine, kujunesid välja VÕS-i ajal Riigikohtu praktikas.24

Kokkuvõte

Kümne aastaga liikus Eesti kindlustusõigus olukorrast, kus puudusid tegevusload ja järelevalve, ELi õigusega ühtlustatud süsteemini. Arengut iseloomustavad kolm joont:

  1. Avaliku ja eraõiguse lahutamine. 1992. aasta kompleksne kindlustusseadus jagunes kindlustustegevuse seaduseks ja VÕS-i kindlustuslepingu regulatsiooniks.
  2. Järelevalve tugevnemine. Kindlustusinspektsioonist Finantsinspektsioonini ja ELi solventsusnõueteni.
  3. Riigi taandumine hinnakujundusest. Liikluskindlustuses loobus riik kindlustusmaksete reguleerimisest ELi õiguse surve all.

Seotud lehed

Viited

  1. J. Lahe, O.-J. Luik. Kindlustusõigus. Tallinn: Juura 2018, lk 32. ↩

  2. Kindlustuse Aastaraamat 2000. Tallinn: Eesti Vabariigi Kindlustusinspektsioon 2001, ettevõtete ülevaated. DIGAR. ↩

  3. J. Lahe, O.-J. Luik (viide 1), lk 32. ↩

  4. Tartu Ülikooli kindlustusõiguse loengumaterjalid (O.-J. Luik, 2026). ↩

  5. J. Lahe, O.-J. Luik (viide 1), lk 32. ↩

  6. Samas, lk 51. ↩

  7. Samas, lk 57. ↩

  8. Tartu Ülikooli kindlustusõiguse loengumaterjalid (viide 4). ↩

  9. Kindlustuse Aastaraamat 2000 (viide 2), lk 12. ↩

  10. Samas, lk 10. Vt ka Finantsinspektsioon. ↩

  11. Kindlustuse Aastaraamat 2000 (viide 2), lk 13. ↩

  12. J. Lahe, O.-J. Luik (viide 1), lk 32. ↩

  13. If P&C Insurance AS. Ajalugu. ↩

  14. Kindlustuse Aastaraamat 2000 (viide 2), lk 13. ↩

  15. Samas, lk 13. ↩

  16. J. Lahe, O.-J. Luik (viide 1), lk 118. ↩

  17. V. Kõve. Tsiviilvaidluste kohtuvälisest lahendamisest Eestis. – Juridica 2005/3, lk 152–166; O.-J. Luik, V. Kõve. 18 aastat liikluskindlustuse seaduse kehtimist Eestis. Kuidas edasi? – Juridica 2011/4, lk 298–309. ↩

  18. VÕS (RT I 2001, 81, 487; jõust. 01.07.2002), Riigi Teataja. ↩

  19. J. Lahe, O.-J. Luik, M. Merila. Liikluskindlustuse seadus. Kommenteeritud väljaanne. 2. vlj. Tallinn: Juura 2026, ptk 2.1. ↩

  20. Kindlustuse Aastaraamat 2000 (viide 2), lk 12. ↩

  21. KindlTS (RT I 2004, 90, 616; jõust. 01.01.2005), Riigi Teataja. ↩

  22. Kindlustuse Aastaraamat 2000 (viide 2), lk 10. ↩

  23. J. Lahe, O.-J. Luik (viide 1), lk 20. ↩

  24. Vt nt RKTKo 05.04.2006, 3-2-1-17-06, p 10–11; RKTKo 06.02.2013, 3-2-1-178-12, p 16–18. Vt ka Riigikohtu praktika. ↩

Märksõnad: Liikluskindlustus Kindlustustegevuse seadus Kindlustusvahendus Kahjukindlustus