Riigikohtu praktika lepingu lõpetamise ja kehtetuse instituutide kohta on kindlustusõiguses fragmentaarne. Lahendid kinnitavad, et pettus ja eksimus on eraldi tühistamisalused, mida tuleb rangelt eristada; et volituseta sõlmitud kindlustusleping ei seo esindatavat; ja et kindlustuslepingu tühistamine mõjub ka kolmandatele isikutele, sh pankrotihalduri kohustusliku vastutuskindlustuse kahjustatud isikule, sest tühistatud tehing on algusest kehtetu (TsÜS § 90 lg 1). Seda ei saa üldistada liikluskindlustusele: liikluskindlustuses ei või kindlustusandja EL õiguse järgi kannatanule üldjuhul vastandada lepingu kehtetust, mis tuleneb kindlustusvõtja lepingueelsetest valeandmetest (EKo C-287/16, Fidelidade; EKo C-236/23, Matmut, p 47, 66, erandina õiguste kuritarvitamine). Ülesütlemise tagajärgede kohta vt ka VÕS § 495 lg 3 lahend teemas 2. Taganemise (VÕS § 441) ja teavitamiskohustuse rikkumise alusel tühistamise kohta ei leitud selle ülevaate koostamisel põhjalikku Riigikohtu lahendit.
RKTKo 25.05.2001, 3-2-1-34-01
Otsus · punktinummerduseta · elukindlustus; kehtetuks tunnistamine; pettus vs eksimus; nõude piirid · enne VÕS-i kehtinud õigus
Kindlustusvõtja nõudis elukindlustuslepingu kehtetuks tunnistamist põhjusel, et kindlustusandja pettis teda. Riigikohus rõhutas, et pettus (tahtlik eksimusse viimine) ja eksimus (asjaolude mitteteadmine, mis võib tuleneda ka kergest või raskest ettevaatamatusest) on erinevad kehtetuse alused, mida tuleb vaidluses rangelt eristada, ning kohus ei või teha otsust nõude kohta, mida hageja ei esitanud. Lahend on tehtud enne 2002. aastat kehtinud TsÜS redaktsiooni alusel; kehtivas TsÜS-is reguleerivad eksimuse ja pettuse tõttu tühistamist samuti eraldi sätted.