Vastutuskindlustuses eristab Riigikohus järjekindlalt kohustuslikku ja vabatahtlikku kindlustust. Kohustusliku vastutuskindlustuse korral on kahjustatud isikul VÕS § 521 lg 1 alusel vahetu nõue kindlustusandja vastu ning kindlustusandja ei või kahjustatud isiku ees tugineda vabanemisele kindlustusvõtja suhtes (VÕS § 521 lg 5); see kaitse ei ulatu Riigikohtu järgi aga olukorda, kus kindlustuslepingu järgi ei ole üldse kindlustusjuhtumit (nt eriseadusega lubatud tahtliku rikkumise välistus) või kus leping on tühistatud. Viimane seisukoht pärineb pankrotihalduri kohustusliku vastutuskindlustuse asjast; liikluskindlustuses ei või kindlustusandja EL õiguse järgi kannatanule üldjuhul vastandada lepingu kehtetust, mis tuleneb kindlustusvõtja lepingueelsetest valeandmetest (EKo C-287/16, Fidelidade; EKo C-236/23, Matmut, p 47, 66, erandina õiguste kuritarvitamine). Vabatahtliku vastutuskindlustuse korral vahetu nõue puudub; VÕS § 518 annab kindlustusvõtja pankroti korral üksnes eelisõiguse. VÕS § 513 mõttes tähendab sündmus vastutust tekitavat juhtumit ja kindlustusandja vabanemiseks piisab ka kaudsest tahtlusest; lepinguga võib vabanemise aluseid laiendada.
RKTKo 15.05.2002, 3-2-1-49-02
Otsus · p 12-13 · notari vastutuskindlustus; kolmanda isiku õigus; kindlustusperiood; teatamine · enne VÕS-i kehtinud õigus
Riigikohus ei nõustunud, et kindlustusandja vabaneb kahjustatud isiku ees põhjusel, et kindlustusvõtja ei tõendanud nõudest teatamist kindlustusperioodi jooksul: selline vabanemisalus ei tulenenud seadusest ega lepingust. Toonase kindlustusseaduse kindlustusjuhtumi määratlusest järeldus, et ka kolmandal isikul (kahjustatul) tekib kindlustusjuhtumi saabumisel õigus hüvitisele. Lahend on tehtud enne VÕS-i kehtinud õiguse alusel.
RKTKo 05.11.2007, 3-2-1-91-07
Otsus · p 11-14 · vabatahtlik vastutuskindlustus; vahetu nõue puudub; VÕS § 518; VÕS § 521; pankrot
Kohustusliku vastutuskindlustuse korral võib kahjustatud isik nõuda hüvitist otse kindlustusandjalt (VÕS § 521 lg 1), vabatahtliku vastutuskindlustuse korral aga üldjuhul mitte. VÕS § 518 ei anna kahjustatud isikule otsenõuet, vaid kindlustusvõtja pankroti korral õiguse rahuldada oma nõue kindlustusvõtja hüvitisnõude arvel enne teisi võlausaldajaid. Ringkonnakohus eksis, tuletades otsenõude eeldusest, et pankrotihaldur võib oma kohustusi rikkuda.
RKTKo 14.09.2011, 3-2-1-70-11
Otsus · p 12-16 · ekspedeerija vastutuskindlustus; VÕS § 513; laiendatud vabanemisalused; võrdsustatud isikud; VÕS § 39
Kindlustusandja ei vabaneks VÕS § 513 järgi ka siis, kui vedaja tekitas kahju tahtlikult, kuid lepinguga võib vabanemise aluseid sätestada laiemalt (viitega lahendile 3-2-1-144-05). Seetõttu tuli hinnata tüüptingimust, mille järgi võrdsustati kindlustusvõtjaga isikud, keda ta kasutas vedude korraldamisel, ning tõlgendada seda VÕS § 39 järgi, arvestades ka seda, kas kindlustusvõtja oli ekspedeerija või vedaja. Kindlustusvõtja ei olnud vedaja valimisel raskelt ettevaatamatu.
RKTKo 21.11.2012, 3-2-1-127-12
Otsus · p 13-14 · kohustuslik vastutuskindlustus; solidaarvõlgnikud; VÕS § 521 lg 2; VÕS § 69; VÕS § 137 lg 2; tagasinõue
Mitu isikut vastutasid kahju eest solidaarselt; osa kahjust hüvitas kahe solidaarvõlgniku kohustusliku vastutuskindlustuse andja. Vaidlus puudutas solidaarvõlgnike omavahelist tagasinõuet.
Kolleegium selgitas, et VÕS § 521 lg 1 ja 2 järgi on kohustusliku vastutuskindlustuse andja kahjustatud isiku ees samuti solidaarvõlgnik. Kindlustusandja ja kindlustusvõtja omavahelises suhtes vastutab üldjuhul kindlustusandja, välja arvatud juhul, kui ta on täitmise kohustusest vabanenud.
Seetõttu tuleb kindlustatud solidaarvõlgniku sisesuhtelist osa arvestades võtta arvesse summat, mille kindlustusandja tema eest tasus. Solidaarvõlgnike osad eeldatakse võrdseks (VÕS § 69 lg 1); erandit (VÕS § 137 lg 2) peab tõendama võlgnik, kes sellele tugineb.
RKTKo 16.12.2015, 3-2-1-150-15
Otsus · p 10-15 · kohustuslik vastutuskindlustus; tagasinõue kindlustusvõtja vastu; VÕS § 521 lg 2; VÕS § 513; kaudne tahtlus; TsÜS § 132
Joobes vedurijuht põhjustas rongide kokkupõrke; kindlustusandja hüvitas kahjustatutele ja esitas tagasinõude kindlustusvõtjast raudtee-ettevõtja vastu. Riigikohus selgitas, et VÕS § 521 lg 2 kolmanda lause järgi eeldab kindlustusvõtja vastutus sisesuhtes kindlustusandja vabanemist täitmiskohustusest. VÕS § 513 mõttes on sündmus vastutust tekitav juhtum (kokkupõrge) ning vabanemiseks piisab kindlustusvõtja kaudsest tahtlusest; tüüptingimustes võib vastutuse jaotus olla seadusest erinev. Töötaja käitumine omistatakse kindlustusvõtjale lepingulises suhtes TsÜS § 132 lg 1, mitte VÕS § 1054 alusel.
RKTKo 19.04.2017, 3-2-1-28-17
Otsus · p 9-11 · kohtutäituri ametikindlustus; kohustuslik vastutuskindlustus; viivise vähendamine; VÕS § 162; VÕS § 140 lg 1
Ringkonnakohus keeldus kohtutäiturilt välja mõistetud viivist vähendamast üksnes põhjusel, et kohtutäituril on kohustuslik vastutuskindlustus. Riigikohus tühistas otsuse.
Kolleegiumi järgi ei välista kohustusliku vastutuskindlustuse olemasolu viivise vähendamist. See on üks asjaolu teiste hulgas, mida kohus VÕS § 162 lg 1 alusel kaalub. Arvestada tuleb ka seda, kui suures ulatuses kindlustus nõutava summa tegelikult katab, st võrrelda kindlustussumma ülempiiri ja nõutud viivist.
Samuti märkis kolleegium, et kindlustuse olemasolu võib arvestada kahjuhüvitise vähendamisel VÕS § 140 lg 1 ja isikukahju puhul VÕS § 139 lg 4 järgi, kuid ka need sätted ei tee kindlustusest vähendamist absoluutselt välistavat asjaolu.
RKTKo 15.10.2025, 2-21-16822/84
Otsus · p 10-16 · pankrotihalduri kohustuslik vastutuskindlustus; VÕS § 521 lg 1 ja 5; tahtluse välistus; PankrS § 64 lg 2; tühistamise mõju
Võlausaldaja esitas pankrotihalduri kohustusliku vastutuskindlustuse andja vastu otsenõude (VÕS § 521 lg 1). Riigikohus leidis, et võlausaldaja kahju võib seisneda nõude rahuldamata jäämises pankrotivara arvel (PankrS § 63 lg 1) ning et tühistatud kindlustuslepingu alusel ei saa nõudeid esitada ka kolmas isik (p 13; selles asjas ei olnud kindlustusandja lepingut tühistanud). Kindlustusandja võib tugineda tingimusele, mille järgi halduri tahtlik kohustuse rikkumine ei ole kindlustusjuhtum (PankrS § 64 lg 2): VÕS § 521 lg 5 ei loo vastutust olukorras, kus kindlustusjuhtumit üldse ei ole, ja tahtluse välistamine on kindlustuse üldpõhimõte.
Järeldus tugines selles asjas kohaldunud kindlustustingimusele, mis ei lugenud halduri tahtlikku kohustuse rikkumist kindlustusjuhtumiks, ning PankrS § 64 lg 2-le, mis lubab pankrotihalduri kohustuslikus vastutuskindlustuses sellise välistuse. Tahtlikkuse järeldus põhines tuvastatud asjaoludel, et haldur kandis ligi kahe aasta jooksul korduvalt ja õigusliku aluseta pankrotivara raha endale ja endaga seotud isikutele. Lahend käsitleb kindlustusvõtja enda tahtlikku ametikohustuse rikkumist; Crime-kindlustuses tuleb eraldi kindlaks teha, kelle tahtlik tegevus on poliisi järgi kindlustatud risk (vt Crime-kindlustus).
Autori seisukoht. Autori hinnangul eksis Riigikohus selles lahendis tahtluse küsimuses. Kohustusliku vastutuskindlustuse kaitse-eesmärk nõuab, et kahjustatud isik saaks hüvitise ka kindlustusvõtja tahtliku rikkumise korral, nagu liikluskindlustuses (LKindlS § 8 lg 1, § 53 lg 1 p 1); tahtlus peaks mõjuma üksnes sisesuhtes kindlustusandja tagasinõude kaudu, mida autor peab vastuvõetavaks. Õigusvaldkonna ametikindlustuste tahtluse regulatsioon on ebaühtlane ja mitmeti mõistetav (O.-J. Luik, K. Haavasalu, Juridica 2022/7, lk 517–528). Põhjendused ja tugevaim vastuargument: Tahtlus ja raske hooletus.