Kindlustuse põhimõtted ja teooriad

Lühidalt. Leht koondab kindlustusõiguse kaheksa põhimõtet ning 47 teooriat ja õpetust, mis selgitavad kindlustuslepingu olemust, tingimuste tõlgendamist, lepingueelset teavet, põhjuslikku seost, kohustuste rikkumist, vastutuskindlustust, mitmekordset kindlustust, regressi ja kahjukäsitlust. Põhimõtted on kindlustusõiguse alus ka Eestis. Teooriad on pärit peamiselt Saksamaa, Ühendkuningriigi, USA, Kanada, Austraalia ja Prantsusmaa õigusest ning majandusteadusest. Välisriigi teooria ei ole Eesti õiguses siduv ega pruugi olla Eestis kohaldatav; iga teooria juures on märgitud selle päritolu ja staatus Eesti õiguses.

Kuidas lehte lugeda

• Põhimõtted (I osa) on kindlustusõiguse üldised alused, mis on Eesti õiguses väljendatud võlaõigusseaduse (VÕS) kindlustuslepingu sätetes. Need on esitatud õpiku J. Lahe, O.-J. Luik. Kindlustusõigus (Juura 2018, lk 18–19) järgi, omas sõnastuses ja ajakohastatud seaduseviidetega.
• Teooriad (II–X osa) on välisriikide õigusteaduses, kohtupraktikas või majandusteaduses kujunenud käsitlused. Iga teooria juures on päritolu (riik, autor või kohus ja aasta), staatus Eestis, teooria sisu, selle piirid ja seos Eesti õigusega.
• Staatus Eestis näitab, kas Eesti seaduses või Riigikohtu praktikas on sarnane reegel, kas teooria võib olla abiks tõlgendamisel või ei ole Eestis kohaldatav. Ka sarnase reegli korral kohaldatakse Eestis Eesti normi, mitte välisriigi teooriat.
• Analüütiline järeldus tähistab autori hinnangut, mida ei ole seaduses ega kohtupraktikas sõnaselgelt väljendatud.
• Allikad on märgitud iga põhimõtte ja teooria juures. VÕS-i sätted on kontrollitud Riigi Teatajast (redaktsioon RT I, 20.06.2026, 18) 08.11.2026. Kui allikat on kasutatud teise teose kaudu, on see märgitud („viidatud … järgi“). Viited kohtulahenditele viivad sama saidi Euroopa Kohtu ja rahvusvahelise kohtupraktika ülevaadetesse.

I. Kindlustusõiguse kaheksa põhimõtet

Kindlustusõiguse õpikutes eristatakse rida põhimõtteid, mis on omased kindlustuslepingule kui riski ülekandmise lepingule. Kaheksa allpool toodud põhimõtet pärinevad suuresti Inglise kindlustus- ja mereõigusest, kuid on tänapäeval eri vormis tuntud enamikus õiguskordades, ka Eesti VÕS-is.

a) Kõrgeima usalduse põhimõte (uberrimae fidei)

Kindlustusleping eeldab pooltelt tavalisest suuremat ausust. Kindlustusandja hindab riski ja arvutab makse peamiselt kindlustusvõtja antud teabe põhjal, kindlustusvõtja aga maksab ette lubaduse eest, mille väärtus selgub alles kindlustusjuhtumi korral. Seetõttu ei tohi kumbki pool varjata olulisi asjaolusid ega kasutada teabe ebavõrdsust enda kasuks, ei lepingu sõlmimisel ega kahjukäsitluses.

Eesti õiguses. Eesti õiguses ei ole eraldi kõrgeima usalduse normi. Põhimõte toimib hea usu üldnormi (VÕS § 6) ja selle erisätete kaudu: kindlustusvõtja peab teatama talle teadaolevatest olulistest asjaoludest ning kirjalikult küsitud asjaolu eeldatakse olulisena (VÕS § 440 lg 1); rikkumise korral võib kindlustusandja ühe kuu jooksul teadasaamisest lepingust taganeda või süüta rikkumise korral nõuda makse suurendamist (VÕS §-d 441–442). Kindlustusandjal on omakorda seaduses sätestatud teabekohustus (VÕS § 428).

Allikad: J. Lahe, O.-J. Luik. Kindlustusõigus. Tallinn: Juura 2018, lk 18–19; VÕS § 6, § 428, § 440 lg 1, §-d 441–442. – https://www.riigiteataja.ee/akt/120062026018.

Vaata ka: Lepingueelne teavitamiskohustus.

b) Kindlustushuvi põhimõte

Kindlustus on õigustatud üksnes siis, kui kindlustatul on kindlustatud esemega majanduslik seos, mille tõttu ta kannaks kindlustusjuhtumi korral kahju. Kindlustushuvi eristab kindlustust kihlveost ja hasartmängust ning vähendab ohtu, et kindlustatul tekib huvi kahju ise põhjustada. Kahjukindlustuses mõõdetakse hüvitist kindlustushuvi väärtuse kaudu.

Eesti õiguses. VÕS määratleb kindlustushuvi kui kindlustusvõtja huvi kindlustada ennast kindla kindlustusriski vastu (VÕS § 478 lg 1). Seadus ei tee huvi olemasolu lepingu kehtivuse eelduseks, vaid reguleerib selle puudumise ja lõppemise tagajärgi: kui huvi puudub kindlustuskaitse alguses või ei teki, vabaneb kindlustusvõtja makse tasumisest ja kindlustusandja võib nõuda mõistlikku tasu asjaajamiskulude eest; kui huvi lõpeb hiljem, on kindlustusandjal õigus maksele kuni teadasaamiseni (VÕS § 478). Kindlustusväärtus on kindlustushuvi väärtus kindlustusjuhtumi ajal (VÕS § 479 lg 1).

Allikad: J. Lahe, O.-J. Luik. Kindlustusõigus. Tallinn: Juura 2018, lk 18–19; VÕS § 478, § 479 lg 1. – https://www.riigiteataja.ee/akt/120062026018; O.-J. Luik, K. Saar. Kindlustushuvi kui kindlustuse ja hasartmängu eristamise alus. – Juridica 2018/7, lk 447.

Vaata ka: Kindlustushuvi kahjukindlustuses; Kosmopoulos v. Constitution Insurance Co., [1987] 1 S.C.R. 2.

c) Hüvitamise põhimõte (principle of indemnity)

Kahjukindlustus hüvitab kindlustatule kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud tegeliku kahju, kuid mitte rohkem. Kindlustatu ei tohi kindlustusjuhtumist rikastuda: hüvitis ei ületa kahju ka siis, kui kindlustussumma on suurem, ning sama kahju eest ei saa nõuda topelthüvitist. Põhimõte on kahjukindlustuse alus ega kehti summakindlustuses, näiteks elukindlustuses, kus makstakse kokkulepitud summa sõltumata kahju suurusest.

Eesti õiguses. Kindlustusandja ei pea maksma rohkem kui tegelik kahju (VÕS §-d 476–477). Pooled võivad kokku leppida kindla kindlustusväärtuse (VÕS § 480). Alakindlustuse korral hüvitatakse kahju kindlustussumma ja kindlustusväärtuse suhtes (VÕS § 482) ning kui kindlustussumma ületab oluliselt kindlustusväärtust, võib kumbki pool kindlustussummat koos makse vastava vähendamisega vähendada (VÕS § 481).

Allikad: J. Lahe, O.-J. Luik. Kindlustusõigus. Tallinn: Juura 2018, lk 18–19; VÕS §-d 476–482. – https://www.riigiteataja.ee/akt/120062026018.

Vaata ka: Kindlustusväärtus ja kindlustussumma; Ala-, üle- ja mitmekordne kindlustus.

d) Lähima põhjuse põhimõte (causa proxima)

Kindlustusandja vastutab kahju eest, mille lähim ehk määrav põhjus on kindlustatud oht. Lähim ei tähenda ajaliselt viimast sündmust, vaid kahju tekkimisel tõhusaimat põhjust. Põhimõte pärineb Inglise mere- ja kindlustusõigusest, kus see on sätestatud 1906. aasta merekindlustuse seaduses (Marine Insurance Act 1906, s 55(1)).

Eesti õiguses. Eesti seaduses ei ole lähima põhjuse reeglit. Kindlustusjuhtumi ja välistuse ulatus tuleneb lepingust ja selle tõlgendamisest (VÕS § 423, § 39). Kindlustusvõtja kohustuse rikkumise korral nõuab seadus üldjuhul mõjuseost: kindlustusandja ei või vabanemisele tugineda, kui rikkumine ei mõjutanud kahju tekkimist ega suurust (VÕS § 452 lg 2); tahtliku kindlustusjuhtumijärgse rikkumise kohta kehtib erand (VÕS § 449 lg 2, § 452 lg 2 p 3). Lähima põhjuse mõiste on Eestis eelkõige tingimuste tõlgendamise abivahend, mitte iseseisev test (analüütiline järeldus).

Allikad: J. Lahe, O.-J. Luik. Kindlustusõigus. Tallinn: Juura 2018, lk 18–19; Marine Insurance Act 1906, s 55(1); VÕS § 39, § 423, § 452 lg 2. – https://www.riigiteataja.ee/akt/120062026018.

Vaata ka: Global Process Systems Inc v Syarikat Takaful Malaysia Berhad (The Cendor MOPU) [2011] UKSC 5; Financial Conduct Authority v Arch Insurance (UK) Ltd jt [2021] UKSC 1.

e) Otsenõude põhimõte (actio directa)

Kohustuslikus vastutuskindlustuses võib kahjustatud isik nõuda hüvitist otse kahju tekitaja kindlustusandjalt. Otsenõue kaitseb kahjustatud isikut kindlustusvõtja maksejõuetuse ja passiivsuse eest ning tagab, et kohustusliku kindlustuse eesmärk, kahjustatud isiku kaitse, ka tegelikult täitub.

Eesti õiguses. Kohustuslikus vastutuskindlustuses võib kahjustatud isik nõuda hüvitist nii kindlustusvõtjalt kui ka kindlustusandjalt, kes ei või talle vastu väita, et on kindlustusvõtja ees täitmiskohustusest vabanenud (VÕS § 521); liikluskindlustuses tuleneb kahjustatud isiku nõudeõigus LKindlS §-st 34. Vabatahtlikus vastutuskindlustuses otsenõuet üldjuhul ei ole, kuid kahjustatud isik on kaitstud nõude käsutamise eest ja kindlustusvõtja pankroti korral (VÕS §-d 517–518). Riigikohus rõhutas pankrotihalduri kohustusliku vastutuskindlustuse asjas, et otsenõue eeldab kehtivat lepingut ja kindlustusjuhtumit (RKTKo 15.10.2025, 2-21-16822/84, p 13–15). Liikluskindlustusele ei saa seda piiranguteta üle kanda: LKindlS § 36 lg 2 järgi peab kahju põhjustaja viimase lepingu järgne kindlustusandja või kahjustatud isiku kindlustusandja hüvitama kahju ka 12 kalendrikuu jooksul pärast lepingu lõppemist, kui kahju põhjustaja ei pidanud kinni LKindlS § 3 lg-s 2 sätestatud sõidukiga liikluses osalemise keelust; § 36 lg 3 näeb ette sellest erandid.

Allikad: J. Lahe, O.-J. Luik. Kindlustusõigus. Tallinn: Juura 2018, lk 18–19; VÕS §-d 517–518, 521. – https://www.riigiteataja.ee/akt/120062026018; LKindlS §-d 34 ja 36. – https://www.riigiteataja.ee/akt/LKindlS; RKTKo 15.10.2025, 2-21-16822/84, p 13–15. – https://www.riigikohus.ee/et/lahendid?asjaNr=2-21-16822/84.

Vaata ka: Vastutuskindlustus ja kahjustatud isiku vahetu nõue; EKo 13.12.2007, C-463/06, FBTO Schadeverzekeringen.

f) Solidaarse hüvitamise põhimõte

Kui sama huvi on sama riski vastu kindlustatud mitme lepinguga, ei saa kindlustatu kokku rohkem, kui on tema kahju. Kindlustusandjad vastutavad kindlustatu ees solidaarselt, igaüks oma lepingu piires, ja jagavad kohustuse omavahel. Põhimõte on hüvitamise põhimõtte jätk: kindlustatu ei tohi mitmekordse kindlustuse kaudu rikastuda, kuid ta ei pea ka ise lahendama kindlustusandjate vahelist jaotust.

Eesti õiguses. Mitmekordse kindlustuse korral vastutavad kindlustusandjad solidaarvõlgnikena, igaüks oma kindlustussumma ulatuses, kuid kindlustusvõtja ei või kokku nõuda rohkem kui kahju; omavahel vastutavad nad võrdeliselt oma lepingujärgse kohustusega (VÕS § 486 lg 1–3). Neist sätetest kõrvalekalduv kokkulepe on tühine (VÕS § 486 lg 5), mistõttu teise kindlustuse klauslid ei muuda seadusjärgset solidaarvastutust ega selle jaotust. Mitmekordse kindlustuse kõrvaldamist reguleerib VÕS § 487 ja uuest lepingust teatamist § 483. Mitmekordsest kindlustusest tuleb eristada kaaskindlustust, kus kindlustusandjad jagavad riski kokkuleppel (VÕS §-d 484–485).

Allikad: J. Lahe, O.-J. Luik. Kindlustusõigus. Tallinn: Juura 2018, lk 18–19; VÕS §-d 483–487. – https://www.riigiteataja.ee/akt/120062026018.

Vaata ka: Ala-, üle- ja mitmekordne kindlustus; Family Insurance Corp. v. Lombard Canada Ltd., 2002 SCC 48; BGH 10.07.2024, IV ZR 129/23.

g) Kahju vähendamise põhimõte

Kindlustatu peab kindlustusjuhtumi korral käituma nii, nagu ta ei oleks kindlustatud: püüdma kahju ära hoida ja vähendada. Kindlustus ei vabasta mõistlikust hoolsusest. Teisalt kannab kindlustusandja kahju vähendamise mõistlikud kulud, sest need teenivad ka tema huve.

Eesti õiguses. Kindlustusvõtja peab võimaluse korral kahju ära hoidma ja vähendama, järgides kindlustusandja juhiseid, ega tohi enne kahju kindlakstegemist kahjustatud asja kindlustusandja nõusolekuta muuta viisil, mis raskendab kahju põhjuse või ulatuse kindlakstegemist (VÕS § 488 lg 1–2); kohustuse rikkumisel võib kindlustusandja hüvitist vähendada temale tekitatud kahju võrra (VÕS § 488 lg 3). Kindlustusandja hüvitab kahju vältimise ja vähendamise vajalikud kulud ka siis, kui need ei andnud tulemust; tema juhiste järgi kantud kulud hüvitatakse ka üle kindlustussumma ja nõudmisel tuleb need ette maksta (VÕS § 491).

Allikad: J. Lahe, O.-J. Luik. Kindlustusõigus. Tallinn: Juura 2018, lk 18–19; VÕS § 488, § 491. – https://www.riigiteataja.ee/akt/120062026018; O.-J. Luik, K. Saar. Kindlustusvõtja kindlustusjuhtumijärgsed kohustused varakindlustuses. – Juridica 2017/9, lk 609.

Vaata ka: Kahju vältimine ja vähendamine.

h) Nõuete ülemineku põhimõte (subrogatsioon)

Kindlustusandja, kes on kindlustatule kahju hüvitanud, omandab kindlustatu nõude kahju tekitaja vastu. Nõude üleminek takistab kindlustatu topelthüvitist ja paneb kahju lõpliku kandmise isikule, kes kahju õigusvastaselt põhjustas, mitte kindlustusvõtjate kollektiivile.

Eesti õiguses. Nõue läheb kindlustusandjale üle seaduse alusel ulatuses, milles kindlustusandja kahju hüvitas (VÕS § 492 lg 1). Kui kindlustusvõtja loobub nõudest või seda tagavast õigusest, vabaneb kindlustusandja ulatuses, milles ta oleks saanud selle alusel hüvitist nõuda (VÕS § 492 lg 2); pereliikmete vastu on regress piiratud (VÕS § 492 lg 3). Summakindlustuses nõude üleminekut ei toimu. Liikluskindlustuses on kindlustusandja ja fondi tagasinõuded sätestatud LKindlS §-des 52–59.

Allikad: J. Lahe, O.-J. Luik. Kindlustusõigus. Tallinn: Juura 2018, lk 18–19; VÕS § 492. – https://www.riigiteataja.ee/akt/120062026018; LKindlS §-d 52–59. – https://www.riigiteataja.ee/akt/LKindlS.

Vaata ka: Nõude üleminek ja regress; EKo 17.05.2023, C-264/22, FGTI; EKo 21.01.2016, C-359/14 ja C-475/14, ERGO Insurance ja Gjensidige Baltic.

II. Kindlustuslepingu olemus ja funktsioon

Saksa õigus- ja kindlustusteaduses on pikalt vaieldud selle üle, mis on kindlustusandja põhisooritus: rahaline väljamakse kindlustusjuhtumi korral, riski kandmine kogu lepinguperioodi jooksul või riskikogukonna korraldamine. Vaidlusel on praktiline tähendus näiteks küsimuses, mille eest kindlustusvõtja maksab ja millal tekib kindlustusandjal õigus maksele. Kuna VÕS-i kindlustuslepingu osa eeskuju oli peamiselt Saksa 1908. aasta kindlustuslepingu seadus, aitavad need teooriad mõista ka Eesti sätete loogikat. Lisaks on siin liitumislepingu käsitlus, millest on välja kasvanud tüüptingimuste kontroll.

1. Rahalise soorituse teooria

Päritolu: Geldleistungstheorie, Saksamaa. Saksa kindlustuslepinguõiguse valitsev seisukoht (Prölss/Martin). Staatus Eestis: välisriigi õpetus; Eesti õiguses ei ole siduv ega pruugi olla kohaldatav, võib olla abiks tõlgendamisel.

Teooria järgi on kindlustusandja lepingujärgne sooritus rahasumma maksmine või muu täitmine kindlustusjuhtumi korral. Riski hindamine, kindlustusfondi moodustamine ja riski kandmine enne kindlustusjuhtumit on üksnes selle soorituse ettevalmistus.

Piirid. Teooria ei selgita hästi, mille eest kindlustusvõtja maksab lepinguperioodil, mil kindlustusjuhtumit ei toimu. 2008. aasta VVG § 1 kirjeldab kindlustusandja kohustusena nii riski kindlustamist kui ka soorituse tegemist kindlustusjuhtumi korral, mistõttu traditsioonilised mõisted ei sobi uue seadusega enam täpselt.

Eesti õiguses. VÕS § 422 lg 1 määratleb kindlustusandja kohustuse täitmisena kindlustusjuhtumi korral: kahju hüvitamise, kokkulepitud summa maksmise või muu kokkulepitud täitmisena. Sõnastus on lähedane rahalise soorituse teooriale, kuid kindlustusrisk on VÕS-is iseseisev mõiste (§ 423) (analüütiline järeldus).

Allikad: A. A. Pütz. Die versicherungsrechtliche Erfüllungshaftung und das allgemeine Schuldrecht nach der Schuldrechtsmodernisierung. Dissertatsioon. Tübingen 2009, lk 113 jm 461. – https://d-nb.info/995524238/34; Prölss/Martin-Prölss, VVG § 1 äärenr 21 jj (viidatud A. A. Pützi järgi); VVG § 1.

2. Riskikandmise teooria

Päritolu: Gefahrtragungstheorie, Saksamaa. Bruck/Mölleri kommentaar. Staatus Eestis: välisriigi õpetus; Eesti õiguses ei ole siduv ega pruugi olla kohaldatav, võib olla abiks tõlgendamisel.

Teooria järgi on kindlustusandja sooritus juba riski kandmine kogu lepinguperioodi jooksul. Kindlustusvõtja saab makse eest kohe kaitse ehk kindlustatuse; rahaline väljamakse kindlustusjuhtumi korral on riski realiseerumise tagajärg.

Piirid. Teooria selgitab hästi makse ja kaitseperioodi seost, kuid ei anna iseseisvat vastust kindlustusandja kohustuste sisule kahjukäsitluses. Ka selle teooria järgi on väljamakse kindlustusjuhtumi korral sooritus.

Eesti õiguses. Riskikandmise mõttekäik on Eesti õiguses tuvastatav kindlustusriski mõistes (VÕS § 423) ja kindlustushuvi puudumise sättes (VÕS § 478), mille järgi kindlustusandja õigus maksele sõltub sellest, kas ta riski tegelikult kandis (analüütiline järeldus).

Allikad: A. A. Pütz. Die versicherungsrechtliche Erfüllungshaftung und das allgemeine Schuldrecht nach der Schuldrechtsmodernisierung. Dissertatsioon. Tübingen 2009, lk 113 jm 461. – https://d-nb.info/995524238/34; E. Bruck, H. Möller. VVG, 8. tr, § 1 Anm 40 jj; Bruck/Möller-Baumann, VVG, 9. tr, § 1 äärenr 28 jj (viidatud A. A. Pützi järgi); VVG § 1.

3. Asjaajamise käsitlus

Päritolu: Geschäftsbesorgungstheorie, Saksamaa. Uuem õiguskirjandus; kirjeldatud ja kritiseeritud Prölss/Martini kommentaaris. Staatus Eestis: välisriigi õpetus; Eesti õiguses ei ole siduv ega pruugi olla kohaldatav, võib olla abiks tõlgendamisel.

Käsitluse järgi on kindlustusleping asjaajamisleping või sellega sarnane leping: kindlustusandja korraldab kindlustusvõtjate riskikogukonda ja kindlustusmakse on tasu selle korraldamise eest. Kindlustushüvitis on selle käsitluse järgi kogutud vahendite ümberjaotamine.

Piirid. Käsitlust on õiguskirjanduses kritiseeritud. Selle nõrkus on, et kindlustusandja kannab riski oma arvel ja tegutseb oma majanduslikus huvis, mistõttu käsunduse mudel ei sobi (analüütiline järeldus).

Eesti õiguses. Eesti õiguses on kindlustusleping iseseisev lepinguliik (VÕS § 422), mitte käsundusleping. Käsitlus aitab siiski selgitada kindlustusandja hoolsus- ja teabekohustusi ning nende seost kindlustusvõtjate kollektiivi huvidega (analüütiline järeldus).

Allikad: A. A. Pütz. Die versicherungsrechtliche Erfüllungshaftung und das allgemeine Schuldrecht nach der Schuldrechtsmodernisierung. Dissertatsioon. Tübingen 2009, lk 113 jm 461. – https://d-nb.info/995524238/34; Prölss/Martin-Prölss, VVG § 1 äärenr 23 (viidatud A. A. Pützi järgi).

4. Vajaduse katmise teooria

Päritolu: Bedarfsdeckungstheorie, Saksamaa. Kindlustusteadus: A. Manes, K. Hax; Saksa kindlustusteaduse ühing. Staatus Eestis: välisriigi õpetus; Eesti õiguses ei ole siduv ega pruugi olla kohaldatav, võib olla abiks tõlgendamisel.

Kindlustusteaduse klassikalise määratluse järgi on kindlustus paljude sarnaselt ohustatud majapidamiste või ettevõtete juhusliku, kuid hinnatava rahavajaduse vastastikune katmine (A. Manes: „gegenseitige Deckung zufälligen schätzbaren Geldbedarfs zahlreicher gleichartig bedrohter Wirtschaften“). K. Haxi määratlus, mille Saksa kindlustusteaduse ühing väikeste muudatustega omaks võttis, rõhutab planeeritud katmist: üksikjuhul ebakindel, kuid kogumis hinnatav rahavajadus kaetakse riskide tasandamise teel.

Piirid. Määratlus on majandusteaduslik, mitte õiguslik. Vajaduse teooriat ja definitsioonide koostamise meetodit on kritiseeritud ning määratlus ei lahenda iseenesest kahju- ja summakindlustuse eristust ega katte ulatust konkreetses lepingus.

Eesti õiguses. Käsitlus selgitab riskikogukonna ja juhuslikkuse tähendust kindlustuse mõistes. Lepingu tõlgendamisel ei ole sellel iseseisvat normatiivset tähendust.

Allikad: J. F. Schmidt. Die Deregulierung der Versicherungsaufsicht und die Versicherungsvermittlung in Deutschland. Berlin: Duncker & Humblot 2003, lk 20–21. – https://www.duncker-humblot.de/_files_media/leseproben/9783428509515.pdf; K. Hax. Grundlagen des Versicherungswesens, lk 14 (viidatud J. F. Schmidti järgi).

5. Liitumislepingu käsitlus

Päritolu: Contrat d'adhésion, Prantsusmaa (R. Saleilles, 1901); contract of adhesion, USA (F. Kessler, 1943). Staatus Eestis: välisriigi õpetus, mis Eesti õiguses ei ole iseseisvalt kohaldatav; sarnane reegel on Eesti seaduses.

Kindlustustingimused koostab kindlustusandja ja kindlustusvõtja saab need üldjuhul vaid tervikuna vastu võtta või tagasi lükata. F. Kessleri järgi muudavad massilepingud lepinguvabaduse tugevama poole ühepoolseks eelisõiguseks; kohtud peavad seetõttu kontrollima tüüptingimuste sisu, mitte üksnes viitama lepinguvabadusele. Käsitlus on kindlustusõiguses eriti mõjukas, sest kindlustustingimused on tüüpiline liitumisleping.

Piirid. Liitumislepingu tunnus üksi ei muuda tingimust kehtetuks; see põhjendab sisukontrolli ja tõlgendamisreegleid. Ettevõtjate vahelistes ja suurriskide lepingutes on läbirääkimisjõud sageli tasakaalus.

Eesti õiguses. Eesti õiguses on idee seadustatud tüüptingimuste regulatsioonis: tüüptingimuse mõiste (VÕS § 35), lepingu osaks saamine (§ 37), tõlgendamine kasutaja kahjuks (§ 39) ja ebamõistlikult kahjustava tingimuse tühisus (§ 42). Kindlustustingimused on üldjuhul tüüptingimused.

Allikad: F. Kessler. Contracts of Adhesion: Some Thoughts About Freedom of Contract. – Columbia Law Review 1943, kd 43, nr 5, lk 629. – https://doi.org/10.2307/1117230; R. Saleilles. De la déclaration de volonté. Paris 1901; VÕS §-d 35, 37, 39, 42. – https://www.riigiteataja.ee/akt/120062026018.

Vaata ka: Tüüptingimused.

III. Tingimuste tõlgendamine ja sisukontroll

Kindlustustingimuste tõlgendamise reeglitel on eri õiguskordades sarnane eesmärk: kaitsta kindlustusvõtjat tingimuste eest, mida ta ei saanud mõjutada, ja sundida kindlustusandjat sõnastama selgelt. Erinevus seisneb selles, kas otsustav on keskmise kindlustusvõtja arusaam, poolte mõistlik ootus või kontekstist tulenev objektiivne tähendus, ning selles, kas ebaselgus mõjutab tingimuse tõlgendamist või kehtivust.

6. Ebaselguse tõlgendamine koostaja kahjuks

Päritolu: Contra proferentem, Rooma õiguse päritoluga tõlgendamisreegel; kindlustusõiguses eriti USA, Kanada, India ja Euroopa riikide praktikas. Staatus Eestis: välisriigi õpetus, mis Eesti õiguses ei ole iseseisvalt kohaldatav; sarnane reegel on Eesti seaduses.

Kui tüüptingimus on mitmeti mõistetav ja muud tõlgendusvahendid ei anna selget tulemust, tõlgendatakse seda tingimuse koostaja ehk kindlustusandja kahjuks. Reegel paneb ebaselguse riski poolele, kes tingimuse koostas ja saanuks selle selgelt sõnastada. India ülemkohus kohaldas reeglit 2022. aastal ekspordikrediidi poliisi määratlemata mõistele.

Piirid. Reegel on viimane abinõu: see ei luba luua ebaselgust seal, kus tingimus on konteksti arvestades selge. Ühendkuningriigi uuemas praktikas on reeglit kasutatud tagasihoidlikumalt ja eelistatud kontekstipõhist tõlgendamist.

Eesti õiguses. Eesti õiguses on reegel seaduses: kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust selle kasutaja kahjuks (VÕS § 39 lg 1). Riigikohus on rõhutanud, et tõlgendamisel lähtutakse mõistliku kindlustusvõtja, mitte ekspertide arusaamast (RKTKo 11.06.2007, 3-2-1-64-07, p 9–13), ning et katte piirangud peavad olema selgelt sõnastatud (RKTKo 06.02.2013, 3-2-1-178-12, p 16–18).

Allikad: VÕS § 39 lg 1. – https://www.riigiteataja.ee/akt/120062026018; RKTKo 11.06.2007, 3-2-1-64-07, p 9–13. – https://www.riigikohus.ee/et/lahendid?asjaNr=3-2-1-64-07; RKTKo 06.02.2013, 3-2-1-178-12, p 16–18. – https://www.riigikohus.ee/et/lahendid?asjaNr=3-2-1-178-12.

Vaata ka: Haris Marine Products v. Export Credit Guarantee Corporation (ECGC) Ltd., [2022] 17 S.C.R. 297; Tõlgendamine ja contra proferentem.

7. Mõistlike ootuste doktriin

Päritolu: Reasonable expectations, USA. California ülemkohus (Gray, 1966), R. E. Keeton (1970), Arizona ülemkohus (Darner, 1984). Staatus Eestis: välisriigi õpetus; Eesti õiguses ei ole siduv ega pruugi olla kohaldatav, võib olla abiks tõlgendamisel.

Kindlustatu objektiivselt mõistlikke ootusi kindlustuskaitse suhtes tuleb austada ka siis, kui poliisi tingimuste hoolikas läbitöötamine neid ei toetaks. R. E. Keeton sõnastas põhimõtte 1970. aastal kohtupraktika üldistusena. California ülemkohus leidis 1966. aastal, et lai kaitselubadus tekitas kindlustatus mõistliku ootuse, mida ebaselge välistus ei kõrvaldanud; Arizona ülemkohus tugines 1984. aastal lepinguõiguse Restatement (Second) § 211 käsitlusele tüüptingimustest, mida pooled ei ole läbi rääkinud.

Piirid. Doktriini ulatus on USA osariigiti väga erinev: osa kohtuid kohaldab seda üksnes mitmetähenduslike tingimuste korral, osa on selle tagasi lükanud. Vorm, mis võib ületada ka selge tingimuse, on erand.

Eesti õiguses. Eesti õiguses ei ole mõistlike ootuste doktriini iseseisva reeglina. Sarnast funktsiooni täidavad tüüptingimuste tõlgendamine mõistliku kindlustusvõtja vaatest (VÕS § 39), ebatavaliste tingimuste lepingu osaks saamise piirangud (VÕS § 37) ja kindlustusandja kohustus juhtida tähelepanu poliisi erinevusele kindlustusvõtja avaldusest (VÕS § 436).

Allikad: R. E. Keeton. Insurance Law Rights at Variance with Policy Provisions. – Harvard Law Review 1970, kd 83, lk 961; Restatement (Second) of Contracts § 211 (American Law Institute, 1981).

Vaata ka: Gray v. Zurich Insurance Co., 65 Cal.2d 263 (1966); Darner Motor Sales, Inc. v. Universal Underwriters Insurance Co., 140 Ariz. 383 (1984).

8. Keskmise kindlustusvõtja mõõdupuu

Päritolu: Durchschnittlicher Versicherungsnehmer, Saksamaa (Saksa Liidukohtu püsipraktika); sarnane lähenemine Kanadas. Staatus Eestis: välisriigi õpetus, mis Eesti õiguses ei ole iseseisvalt kohaldatav; sarnane reegel on Eesti seaduses.

Saksa Liidukohtu püsipraktika järgi tõlgendatakse kindlustuse üldtingimusi nii, nagu mõistab neid keskmine kindlustusvõtja, kellel puuduvad kindlustusõiguslikud eriteadmised, tingimusi tähelepanelikult lugedes ja nende mõtestatud seost arvestades. Erialakeele tähendus ei ole otsustav, kui see keskmisele kindlustusvõtjale tingimusest ei nähtu; nii luges Liidukohus maalihke mõiste alla ka aeglase pinnaseliikumise. Kanada ülemkohus lähtub samuti tavalise kindlustustaotleja arusaamast, näiteks õnnetuse mõiste ja riikliku pensioni mahaarvamise küsimuses.

Piirid. Mõõdupuu on objektiivne: see ei kaitse konkreetse kindlustusvõtja ebatavalist arusaama. Ettevõtjate erikindlustustes võib arvestada kindlustusliigi tüüpilise kindlustusvõtja suuremaid teadmisi (analüütiline järeldus).

Eesti õiguses. Eesti õiguses on sarnane mõõdupuu seaduses: tüüptingimust tõlgendatakse nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi (VÕS § 39 lg 1), ning Riigikohus ei lähtu ekspertide mõistekasutusest (RKTKo 11.06.2007, 3-2-1-64-07, p 9–13).

Allikad: BGH 18.06.2008, IV ZR 87/07, äärenr 13. – https://lexetius.com/2008,1702; VÕS § 39 lg 1. – https://www.riigiteataja.ee/akt/120062026018.

Vaata ka: BGH 09.11.2022, IV ZR 62/22; BGH 29.03.2017, IV ZR 533/15; Co-operators Life Insurance Co. v. Gibbens, 2009 SCC 59; Sabean v. Portage La Prairie Mutual Insurance Co., 2017 SCC 7.

9. Läbipaistvuse nõue

Päritolu: Transparenzgebot, Saksamaa (BGB § 307 lg 1 lause 2); Euroopa Liit (direktiiv 93/13/EMÜ, Euroopa Kohtu praktika). Staatus Eestis: välisriigi õpetus, mis Eesti õiguses ei ole iseseisvalt kohaldatav; sarnane reegel on Eesti seaduses.

Tüüptingimus võib kindlustusvõtjat ebamõistlikult kahjustada ka siis, kui see ei ole selge ja arusaadav. Läbipaistvus ei tähenda üksnes grammatiliselt arusaadavat teksti: Euroopa Kohtu järgi peab keskmine tarbija suutma mõista ka tingimusest tulenevaid majanduslikke tagajärgi. Saksa Liidukohus on läbipaistmatuse tõttu kehtetuks lugenud näiteks reisitervisekindlustuse varasema haiguse välistuse.

Piirid. Läbipaistvuse nõue ei keela keerukaid tingimusi. See nõuab, et kindlustusandja kirjeldaks katte piire ja nende tagajärgi nii täpselt, kui see on mõistlikult võimalik.

Eesti õiguses. Eesti õiguses hinnatakse läbipaistvust tüüptingimuse tühisuse sätte (VÕS § 42) kaudu, mida tuleb tarbijalepingutes tõlgendada direktiivi 93/13/EMÜ ja Euroopa Kohtu praktika valguses.

Allikad: BGB § 307; Nõukogu direktiiv 93/13/EMÜ, art 4 lg 2 ja art 5; VÕS § 42. – https://www.riigiteataja.ee/akt/120062026018.

Vaata ka: EKo 23.04.2015, C-96/14, Van Hove; BGH 10.07.2024, IV ZR 129/23; BGH 26.01.2022, IV ZR 144/21.

10. Kontekstipõhine tõlgendamine

Päritolu: Contextual approach, Ühendkuningriik ja Rahvaste Ühenduse riigid; Singapur (B-Gold, 2008), Kanada (Ledcor, 2016). Staatus Eestis: välisriigi õpetus, mis Eesti õiguses ei ole iseseisvalt kohaldatav; sarnane reegel on Eesti seaduses.

Lepingutingimuse tähendus määratakse objektiivselt kogu lepingu ja selle sõlmimise asjaolude kontekstis, mitte üksnes sõnastuse sõnaraamatutähenduse järgi. Singapuri apellatsioonikohus sõnastas 2008. aastal kontekstipõhise tõlgendamise ja väliste tõendite lubatavuse põhimõtted kindlustuslepingu näitel. Kanada ülemkohus leidis 2016. aastal, et tüüplepingute, sealhulgas tüüppoliiside tõlgendamine on õiguse küsimus, mida kõrgem kohus kontrollib, sest selle tulemus mõjutab paljusid sama tingimusega lepinguid.

Piirid. Kontekst ei luba muuta selget sõnastust. Tüüptingimuste puhul on kontekst piiratud, sest kindlustusvõtja ei osalenud tingimuste koostamises; seetõttu toetutakse rohkem tingimuse eesmärgile ja kindlustusliigi tavapärasele kasutusele.

Eesti õiguses. Eesti õiguses lähtub lepingu tõlgendamine poolte tegelikust ühisest tahtest ja asjaoludest (VÕS § 29); tüüptingimuste puhul on erinorm VÕS § 39. Kontekstipõhine lähenemine on Eesti õigusega kooskõlas.

Allikad: VÕS § 29, § 39. – https://www.riigiteataja.ee/akt/120062026018.

Vaata ka: Zurich Insurance (Singapore) Pte Ltd v B-Gold Interior Design & Construction Pte Ltd [2008] SGCA 27; Ledcor Construction Ltd. v. Northbridge Indemnity Insurance Co., 2016 SCC 37.

11. Välistuse vormiline selgus ja piiratus

Päritolu: Exclusion formelle et limitée, Prantsusmaa (Code des assurances art L113-1 esimene lõik; Kassatsioonikohtu praktika). Staatus Eestis: välisriigi õpetus; Eesti õiguses ei ole siduv ega pruugi olla kohaldatav, võib olla abiks tõlgendamisel.

Prantsuse kindlustusseaduse järgi vastutab kindlustusandja juhuslikult või kindlustatu süül tekkinud kahju eest, kui poliisis ei ole vormiliselt selget ja piiratud välistust. Kassatsioonikohus kontrollib välistusi rangelt: välistus peab olema vormiliselt selge ja ei tohi kaitset sisutühjaks muuta. Näiteks ei olnud kohaldatav laenukindlustuse välistus, mis lisas loetletud seljahaigustele „muud seljavalud“. 2026. aastal muutis kohus praktikat nii, et mitut välistust sisaldava klausli puhul hinnatakse iga välistust eraldi.

Piirid. Reegel on Prantsuse seaduse eriregel ja selle tagajärg on välistuse kohaldamatus, mitte üksnes tõlgendamine kindlustusvõtja kasuks.

Eesti õiguses. Eesti õiguses sarnast vormilist välistuse reeglit ei ole. Ebaselge välistus tõlgendatakse kindlustusandja kahjuks (VÕS § 39) ja ebamõistlikult kahjustav välistus on tühine (VÕS § 42).

Allikad: Code des assurances, art L113-1.

Vaata ka: Cass. 2e civ., 17.06.2021, nº 19-24.467; Cass. 2e civ., 17.09.2026, nº 25-12.441; Cass. 2e civ., 01.12.2022, nº 21-19.341.

12. Varjatud kohustus

Päritolu: Verhüllte Obliegenheit, Saksamaa (Saksa Liidukohtu püsipraktika). Staatus Eestis: välisriigi õpetus, mis Eesti õiguses ei ole iseseisvalt kohaldatav; sarnane põhimõte on Riigikohtu praktikas.

Tingimus, mis on sõnastatud välistusena, kuid teeb kaitse tegelikult sõltuvaks kindlustusvõtja käitumisest, on sisult kohustus. Saksa Liidukohtu järgi ei otsusta liigitust sõnastus ega tingimuse asukoht tingimustes, vaid tingimuse sisu; varjatud kohustusele kohalduvad kohustuse rikkumise süü- ja põhjusliku seose nõuded. Nii liigitati kohustuseks lennunduse vastutuskindlustuse tingimus piloodi lubade ja pädevustunnistuste kohta ning laevakindlustuses kohaldatud vastutuse välistus laeva sõidukõlbmatuse korral.

Piirid. Piiri tõmbamine on kaasusepõhine. Tõeline riski piiritlemine, näiteks kindlustatud ohu või asukoha objektiivne määratlus, jääb välistuseks ka siis, kui kindlustusvõtja saab olukorda mõjutada.

Eesti õiguses. Riigikohus on kujundanud sarnase metoodika: enne tühisuse kontrolli tuleb kindlaks teha, kas tegemist on välistuse või hoolsuskohustusega, ning kriteerium on see, kas tingimuse saabumine sõltub eelkõige kindlustusvõtja käitumisest ja süüst. Hoolsuskohustuse puhul kohalduvad VÕS §-d 445 ja 452.

Allikad: BGH 18.06.2008, IV ZR 87/07, äärenr 13. – https://lexetius.com/2008,1702; BGH 18.05.2011, IV ZR 165/09. – https://dejure.org/dienste/vernetzung/rechtsprechung?Gericht=BGH&Datum=18.05.2011&Aktenzeichen=IV%20ZR%20165/09; BGH 14.05.2014, IV ZR 288/12. – https://dejure.org/dienste/vernetzung/rechtsprechung?Gericht=BGH&Datum=14.05.2014&Aktenzeichen=IV%20ZR%20288/12.

Vaata ka: Välistus või ohutusnõue.

IV. Lepingueelne teave ja hea usk

Lepingueelse teabe reeglid jagunevad kahte mudelisse. Spontaanse teatamise mudelis peab kindlustusvõtja ise avaldama kõik olulised asjaolud; küsimustiku mudelis vastab ta üksnes kindlustusandja küsimustele. Ajalooliselt range Inglise mudel, mis lubas kindlustusandjal ka süütu rikkumise korral lepingu algusest peale kõrvaldada, on asendunud proportsionaalsete õiguskaitsevahenditega. Eesti VÕS kasutab segamudelit.

13. Ülim hea usk Inglise õiguses

Päritolu: Uberrimae fidei, Ühendkuningriik (Carter v Boehm, 1766; Marine Insurance Act 1906, s 17; Insurance Act 2015, s 14). Staatus Eestis: välisriigi õpetus, mis Eesti õiguses ei ole iseseisvalt kohaldatav; sarnane reegel on Eesti seaduses.

Inglise õiguses kujunes kindlustuslepingu ülima hea usu põhimõte 18. sajandi kohtupraktikas ja kodifitseeriti 1906. aasta merekindlustuse seaduses. Selle rikkumine andis teisele poolele õiguse leping algusest peale kõrvaldada (avoidance), sõltumata sellest, kas rikkumine mõjutas kahju. 2015. aasta kindlustusseadus kaotas selle õiguskaitsevahendi: põhimõte kehtib edasi, kuid üksnes seaduses ette nähtud ulatuses ja tagajärgedega.

Piirid. Lepingu algusest peale kõrvaldamine oli kindlustusvõtjale ebaproportsionaalne ja seda kritiseeriti pikka aega. Tänapäeval tuleneb Inglise õiguse sisu peamiselt 2012. aasta tarbijakindlustuse seadusest ja 2015. aasta kindlustusseadusest, mitte üldisest põhimõttest.

Eesti õiguses. Eesti õiguses ei ole avoidance'i vastet. Teavitamiskohustuse rikkumise tagajärjed on taganemine ühe kuu jooksul teadasaamisest või makse suurendamine (VÕS §-d 441–442) ning pettuse korral tehingu tühistamine (TsÜS § 94, § 99). Neid mõisteid ei tohi automaatselt samastada Inglise õiguse avoidance'iga, sest nende eeldused ja tagajärjed on erinevad.

Allikad: Carter v Boehm (1766) 3 Burr 1905; Marine Insurance Act 1906, s 17; Insurance Act 2015, s 14; VÕS §-d 441–442. – https://www.riigiteataja.ee/akt/120062026018.

Vaata ka: Lepingueelne teavitamiskohustus.

14. Riski õiglase esitamise kohustus

Päritolu: Fair presentation of the risk, Ühendkuningriik (Insurance Act 2015, s 3). Staatus Eestis: välisriigi õpetus; Eesti õiguses ei ole siduv ega pruugi olla kohaldatav, võib olla abiks tõlgendamisel.

Ettevõtjast kindlustusvõtja peab enne lepingu sõlmimist esitama riski õiglaselt: avaldama asjaolud, mida ta teab või peaks teadma, või andma kindlustusandjale piisavalt teavet, et see saaks täiendavalt küsida, ning esitama teabe arusaadavalt. Tarbijakindlustuses on kohustus kitsam ja seisneb mõistliku hoolsusega vastamises kindlustusandja küsimustele.

Piirid. Mudel jagab teabe kogumise koormuse kindlustusvõtja ja kindlustusandja vahel; kindlustusandja ei saa tugineda asjaoludele, mida ta teadis või pidi teadma või mille kohta ta ei küsinud, kuigi teave andis selleks aluse.

Eesti õiguses. Eesti VÕS § 440 lg 1 nõuab samuti teadaolevate oluliste asjaolude avaldamist omal algatusel, kuid kindlustusandja küsimustiku kasutamisel saab ta küsimata asjaolu tõttu taganeda üksnes tahtliku varjamise korral (VÕS § 441 lg 3). Eesti mudel on seega Inglise mudelist kitsam (analüütiline järeldus).

Allikad: Insurance Act 2015, s 3; VÕS § 440 lg 1, § 441 lg 3. – https://www.riigiteataja.ee/akt/120062026018.

15. Täpsete küsimuste põhimõte

Päritolu: Prantsusmaa (Code des assurances art L113-2 p 2; Kassatsioonikohtu segakoda 2014), Saksamaa (VVG § 19 lg 1), Iirimaa (Consumer Insurance Contracts Act 2019, s 8), PEICL art 2:101. Staatus Eestis: välisriigi õpetus, mis Eesti õiguses ei ole iseseisvalt kohaldatav; sarnane reegel on Eesti seaduses.

Kindlustusvõtja lepingueelne kohustus piirdub täpsete vastustega kindlustusandja esitatud küsimustele; ta ei pea ise välja selgitama, mis kindlustusandjale oluline on. Prantsuse Kassatsioonikohtu segakoja järgi saab kindlustusandja tahtlike valeandmete tõttu lepingu kehtetuks tunnistamist nõudes tugineda üksnes küsimustele antud vastustele, mitte eritingimustesse eeltrükitud kinnitustele. Saksamaal piirdub kohustus tekstivormis küsitud asjaoludega ja Iirimaal tarbija vastustega konkreetsetele küsimustele.

Piirid. Pettuse korral on kindlustusvõtja vastutus kõigis süsteemides laiem. Küsimustiku mudel eeldab, et kindlustusandja küsib selgelt ja täpselt; üldised küsimused ei kanna seda funktsiooni.

Eesti õiguses. Eesti VÕS kasutab segamudelit: kindlustusvõtja peab teatama ka omal algatusel, kuid küsimustiku kasutamisel saab kindlustusandja küsimata asjaolu tõttu taganeda üksnes tahtliku varjamise korral (VÕS § 440 lg 1, § 441 lg 3).

Allikad: Code des assurances, art L113-2, L113-8, L113-9; VVG § 19; Consumer Insurance Contracts Act 2019, s 8; PEICL art 2:101–2:104; VÕS § 440 lg 1, § 441 lg 3. – https://www.riigiteataja.ee/akt/120062026018.

Vaata ka: Cass. ch. mixte, 07.02.2014, nº 12-85.107; BGH 12.03.2014, IV ZR 306/13.

16. Proportsionaalsed õiguskaitsevahendid

Päritolu: Proportionate remedies, Ühendkuningriik (Insurance Act 2015, s 8 ja lisa 1); règle proportionnelle, Prantsusmaa (Code des assurances art L113-9). Staatus Eestis: välisriigi õpetus; Eesti õiguses ei ole siduv ega pruugi olla kohaldatav, võib olla abiks tõlgendamisel.

Teavitamiskohustuse rikkumise tagajärg sõltub sellest, mida kindlustusandja oleks õige teabe korral teinud. Inglise õiguses võib kindlustusandja tahtliku või hoolimatu rikkumise korral lepingu algusest peale kõrvaldada; muu rikkumise korral võib ta seda teha üksnes siis, kui ta poleks lepingut üldse sõlminud, ja ta peab maksed tagastama. Kui ta oleks sõlminud lepingu teistel tingimustel, loetakse need lepingu osaks, ning kui ta oleks küsinud suuremat makset, vähendatakse hüvitist proportsionaalselt. Prantsuse õiguses ei too heauskne ebatäpsus kaasa lepingu kehtetust; kui see avastatakse enne kahju, võib kindlustusandja makset suurendada või lepingu lõpetada, pärast kahju aga vähendatakse hüvitist makstud ja tasumisele kuulunud makse suhte järgi.

Piirid. Proportsionaalne mudel on õiglasem, kuid nõuab kindlustusandjalt tõendeid oma hinnastamise ja riskivaliku kohta. Tahtliku rikkumise või pettuse korral jäävad rangemad tagajärjed.

Eesti õiguses. Eesti VÕS-is ei ole teavitamiskohustuse rikkumise korral hüvitise proportsionaalse vähendamise üldreeglit; kindlustusandja õigused on taganemine ja süüta rikkumise korral makse suurendamine (VÕS §-d 441–442). Samas peab kindlustusandja pärast kindlustusjuhtumit taganemisel täitmiskohustuse olemasolu hindamisel arvestama ka tasutud kindlustusmaksete suhet kindlustusmaksetega, mida oleks tulnud maksta, kui asjaolust oleks teatatud (VÕS § 442 lg 2 teine lause). Muus osas on proportsionaalsus Eestis välja kujunenud ohutusnõuete rikkumise kontekstis (vt kvoodipõhimõte allpool).

Allikad: Insurance Act 2015, s 8 ja lisa 1; Code des assurances, art L113-9; VÕS §-d 441–442. – https://www.riigiteataja.ee/akt/120062026018.

17. Garantiitingimused ja peatatud vastutus

Päritolu: Warranties, Ühendkuningriik (Insurance Act 2015, s 9–11). Staatus Eestis: välisriigi õpetus, mis Eesti õiguses ei ole iseseisvalt kohaldatav; sarnane põhimõte on Riigikohtu praktikas.

Inglise õiguses tähendas garantiitingimuse (warranty) rikkumine varem, et kindlustusandja vastutus lõppes automaatselt rikkumise hetkest, sõltumata rikkumise seosest kahjuga. 2015. aasta seadus kaotas ettevõtjate lepingutes lepingu aluse klauslid, mis muutsid taotluse vastused garantiideks (s 9), sätestas, et rikkumise ajal on kindlustusandja vastutus peatatud ja taastub rikkumise kõrvaldamisel (s 10), ning keelas tugineda teatud liiki kahju riski vähendava tingimuse rikkumisele, kui kindlustatu tõendab, et rikkumine ei saanud suurendada tegelikult toimunud kahju riski (s 11).

Piirid. Peatatud vastutuse mudel kohaldub ka ettevõtjate lepingutes, kuid ettevõtjad võivad mõnest reeglist kokkuleppel kõrvale kalduda, kui läbipaistvuse nõuded on täidetud.

Eesti õiguses. Eesti õiguses ei ole garantiitingimuse instituuti. Ohutusnõuete ja muude kohustuste rikkumise tagajärjed sõltuvad süüst ja põhjuslikust seosest (VÕS § 452 lg 2; tahtliku kindlustusjuhtumijärgse rikkumise erisus: § 449 lg 2, § 452 lg 2 p 3) ning Riigikohus on sellest tuletanud proportsionaalsuse põhimõtte; § 11 loogika on Eesti mõjuseose nõudega sarnane (analüütiline järeldus).

Allikad: Insurance Act 2015, s 9, s 10, s 11; VÕS § 452 lg 2. – https://www.riigiteataja.ee/akt/120062026018.

Vaata ka: Ohutusnõuded ja proportsionaalsus.

V. Kindlustusjuhtum ja põhjuslik seos

Põhjusliku seose teooriad vastavad küsimusele, kas kahju on kindlustatud ohu või välistatud ohu tagajärg, kui kahjule aitas kaasa mitu asjaolu. Inglise õigus otsib lähimat ehk määravat põhjust ja laseb välistusel kohalduda, kui välistatud oht on üks samaväärsetest põhjustest; Kanada ja California eelistavad sellises olukorras kaitset. Eesti õiguses lahendatakse need küsimused lepingu tõlgendamise kaudu.

18. Lähima põhjuse doktriin

Päritolu: Proximate cause, Ühendkuningriik (Marine Insurance Act 1906, s 55(1); Ülemkohtu praktika). Staatus Eestis: välisriigi õpetus; Eesti õiguses ei ole siduv ega pruugi olla kohaldatav, võib olla abiks tõlgendamisel.

Kindlustusandja vastutab kahju eest, mille lähim põhjus on kindlustatud oht; lähim on tõhusaim, mitte ajaliselt viimane põhjus. Ülemkohus leidis 2011. aastal, et naftaplatvormi tugijalgade murdumise lähim põhjus oli merehäda, mitte veose sisemine puudus. 2021. aasta COVID-19 näidisasjas leidis Ülemkohus, et iga haigusjuhtum oli valitsuse meetmete samaväärne põhjus ning but for test ei olnud nõutav.

Piirid. Doktriin on paindlik ja jätab kohtule laia hindamisruumi. Pooled võivad selle lepinguga kõrvale jätta, näiteks sõnastusega, mis hõlmab kahju, mis on „otseselt või kaudselt“ välistatud ohuga seotud.

Eesti õiguses. Eesti õiguses ei ole lähima põhjuse doktriini iseseisva testina; kindlustusjuhtumi ja välistuse ulatus tuleneb lepingust ja VÕS § 423-st ning välistusi tõlgendatakse VÕS § 39 järgi. Inglise õigusele alluvate poliiside puhul (näiteks merekindlustus ja edasikindlustus) võib doktriin Eestis tegutsevatele osapooltele siiski kohalduda kohaldatava õiguse kaudu.

Allikad: Marine Insurance Act 1906, s 55(1); VÕS § 39, § 423. – https://www.riigiteataja.ee/akt/120062026018.

Vaata ka: Global Process Systems Inc v Syarikat Takaful Malaysia Berhad (The Cendor MOPU) [2011] UKSC 5; Financial Conduct Authority v Arch Insurance (UK) Ltd jt [2021] UKSC 1.

19. Määrava põhjuse doktriin

Päritolu: Efficient proximate cause, USA, California (Sabella v. Wisler, 1963). Staatus Eestis: välisriigi õpetus; Eesti õiguses ei ole siduv ega pruugi olla kohaldatav, võib olla abiks tõlgendamisel.

Kui kahjule aitavad kaasa kindlustatud ja välistatud oht, on kahju kaetud, kui määrav põhjus, mis pani sündmuste ahela käima, oli kindlustatud oht. California ülemkohus leidis 1963. aastal, et elamu vajumise määrav põhjus oli kindlustatud oht, kanalisatsioonitoru purunemine, mistõttu vajumise välistus ei kohaldunud.

Piirid. Doktriin on kindlustusvõtjale soodne ja osariigiti erinev. Kindlustusandjad on vastuseks kasutusele võtnud nn samaaegsete põhjuste klauslid (anti-concurrent causation), mille kehtivus sõltub osariigi õigusest.

Eesti õiguses. Eesti õiguses ei ole määrava põhjuse doktriini. Doktriin võib olla abiks tingimuste tõlgendamisel, kuid otsustav on poliisi sõnastus ja VÕS § 39.

Allikad: VÕS § 39. – https://www.riigiteataja.ee/akt/120062026018.

Vaata ka: Sabella v. Wisler, 59 Cal.2d 21 (1963).

20. Samaaegsete põhjuste reeglid

Päritolu: Ühendkuningriik (Wayne Tank, 1974; The B Atlantic, 2018) ja Kanada (Derksen, 2001). Staatus Eestis: välisriigi õpetus; Eesti õiguses ei ole siduv ega pruugi olla kohaldatav, võib olla abiks tõlgendamisel.

Kui kahjul on kaks samaväärset põhjust, millest üks on kindlustatud ja teine välistatud, laseb Inglise õigus välistusel kohalduda; Ülemkohus kinnitas seda 2018. aastal laeva kinnipidamise asjas. Kanada ülemkohus leidis 2001. aastal vastupidi, et samaaegsete põhjuste puhul ei ole kohane valida üht lähimat põhjust ning ühe põhjuse välistamine ei kaota kaitset teise põhjuse osas, kui poliis seda selgelt ette ei näe.

Piirid. Mõlema lähenemise tulemus sõltub poliisi sõnastusest; selgelt sõnastatud samaaegsete põhjuste klausel on mõlemas õiguskorras üldjuhul tõhus.

Eesti õiguses. Eesti õiguses lahendatakse küsimus lepingu tõlgendamisega. Ebaselge välistus tõlgendatakse kindlustusandja kahjuks (VÕS § 39), mis on lähedasem Kanada lähenemisele, kuid selge välistus kohaldub ka siis, kui välistatud oht on üks põhjustest (analüütiline järeldus).

Allikad: Wayne Tank and Pump Co Ltd v Employers Liability Assurance Corp Ltd [1974] QB 57; VÕS § 39. – https://www.riigiteataja.ee/akt/120062026018.

Vaata ka: Navigators Insurance Co Ltd v Atlasnavios-Navegação Lda (The B Atlantic) [2018] UKSC 26; Derksen v. 539938 Ontario Ltd., 2001 SCC 72; Flomerfelt v. Cardiello, 202 N.J. 432 (2010).

21. Juhuslikkus ja teadaoleva kahju põhimõte

Päritolu: Fortuity ja known loss / loss in progress, USA (Montrose, 1995); aléa, Prantsusmaa (Code des assurances art L113-1). Staatus Eestis: välisriigi õpetus, mis Eesti õiguses ei ole iseseisvalt kohaldatav; sarnane reegel on Eesti seaduses.

Kindlustada saab üksnes ebakindlat sündmust: kahju, mis on lepingu sõlmimisel juba teada või kindel, ei ole kindlustatav. California ülemkohus leidis 1995. aastal, et teadaoleva kahju põhimõte ei välista vastutuskindlustuse kaitset, kui kindlustatu vastutus oli lepingu sõlmimisel veel ebaselge. Prantsuse kassatsioonikohus seob tahtliku ja pahauskse süü välistuse sellega, et kindlustatu käitumine kõrvaldab kindlustuslepingu juhuslikkuse.

Piirid. Piir teadaoleva kahju ja teadaoleva riski vahel on õhuke; kindlustusandja riskihindamine ja lepingueelne teave lahendavad suurema osa olukordadest.

Eesti õiguses. Eesti õigus lubab tagasiulatuvat kaitset, kuid täitmiskohustust ei ole, kui kindlustusvõtja teadis või pidi teadma, et kindlustusjuhtum on juba toimunud (VÕS § 438 lg 3). Kindlustusandja vabaneb täitmiskohustusest, kui kindlustusvõtja, kindlustatud või soodustatud isik põhjustas kindlustusjuhtumi tahtlikult, ja sellest kõrvalekalduv kokkulepe on tühine (VÕS § 452 lg 1).

Allikad: Code des assurances, art L113-1; VÕS § 438 lg 3, § 452 lg 1. – https://www.riigiteataja.ee/akt/120062026018.

Vaata ka: Montrose Chemical Corp. v. Admiral Insurance Co., 10 Cal.4th 645 (1995); Cass. 2e civ., 20.05.2020, nº 19-11.538.

VI. Kohustuste rikkumine, süü ja omistamine

Kõik vaadeldud õiguskorrad on loobunud põhimõttest, et kindlustusvõtja iga kohustuse rikkumine vabastab kindlustusandja täielikult. Saksa õigus seob tagajärje süü raskusega, Eesti ja Austraalia õigus eelkõige rikkumise mõjuga kahjule, Prantsuse õigus aga piiritleb rangelt tahtliku ja pahauskse süü mõisted. Eraldi küsimus on, kelle käitumist peab kindlustusvõtja enda vastu laskma arvestada.

22. Kvoodipõhimõte

Päritolu: Quotelungsprinzip, Saksamaa (VVG § 28 lg 2 ja § 81 lg 2, 2008. aasta reform; Saksa Liidukohtu praktika). Staatus Eestis: välisriigi õpetus, mis Eesti õiguses ei ole iseseisvalt kohaldatav; sarnane põhimõte on Riigikohtu praktikas.

2008. aasta Saksa kindlustuslepingu seadus loobus nn kõik või mitte midagi põhimõttest. Kui kindlustusvõtja rikub kohustust raske hooletuse tõttu või põhjustab kindlustusjuhtumi raske hooletusega, võib kindlustusandja vähendada hüvitist süü raskusele vastavas proportsioonis; tahtliku kohustuserikkumise korral vabaneb ta täitmiskohustusest (VVG § 28 lg 2), välja arvatud ulatuses, milles rikkumine ei olnud põhjuslik (§ 28 lg 3, vt teooria 23), kusjuures pettusliku rikkumise korral seda erandit ei ole. Kindlustusjuhtumi tahtlikku põhjustamist reguleerib eraldi VVG § 81 lg 1. Kohustuse rikkumise korral peab raske hooletuse puudumist tõendama kindlustusvõtja. Liidukohus leidis 2011. aastal, et raske hooletuse korral võib hüvitist erandjuhul vähendada ka nullini, kuid see eeldab kõigi asjaolude kaalumist.

Piirid. Kvoodi määramine on kaasusepõhine ja sõltub süü raskusest; lihtsa hooletuse korral hüvitist ei vähendata.

Eesti õiguses. Riigikohus on VÕS § 452 lg 2 alusel tuletanud sarnase proportsionaalsuse põhimõtte: hoolsuskohustuse rikkumine annab eelkõige aluse vähendada hüvitist ulatuses, milles rikkumine suurendas kindlustusjuhtumi tõenäosust, ja täielik vabanemine on võimalik üksnes siis, kui risk realiseerus ainuüksi rikkumise tõttu (RKTKo 25.03.2026, 2-23-10549/35, p 12; RKTKo 28.06.2024, 2-22-2313/65, p 17). Eesti mudel lähtub seega eelkõige rikkumise mõjust, Saksa mudel süü raskusest (analüütiline järeldus).

Allikad: VVG § 28, § 81; RKTKo 25.03.2026, 2-23-10549/35, p 12. – https://www.riigikohus.ee/et/lahendid?asjaNr=2-23-10549/35; RKTKo 28.06.2024, 2-22-2313/65, p 17. – https://www.riigikohus.ee/et/lahendid?asjaNr=2-22-2313/65; O.-J. Luik. Ohutusnõuded kahjukindlustuses. – Juridica 2016/10, lk 727.

Vaata ka: BGH 22.06.2011, IV ZR 225/10; Ohutusnõuded ja proportsionaalsus.

23. Põhjusliku seose vastutõendamine

Päritolu: Kausalitätsgegenbeweis, Saksamaa (VVG § 28 lg 3). Staatus Eestis: välisriigi õpetus, mis Eesti õiguses ei ole iseseisvalt kohaldatav; sarnane reegel on Eesti seaduses.

Kindlustusandja ei vabane täitmiskohustusest ka tahtliku või raske hooletusega rikkumise korral, kui rikkumine ei põhjustanud kindlustusjuhtumi toimumist ega selle kindlakstegemist ega mõjutanud kindlustusandja täitmiskohustuse kindlakstegemist või ulatust. Põhjusliku seose puudumist peab tõendama kindlustusvõtja. Vastutõendamine ei ole lubatud, kui kindlustusvõtja rikkus kohustust pettuslikult (arglistig).

Piirid. Põhjusliku seose puudumise tõendamine on kindlustusvõtjale sageli raske, eriti kahjujärgsete kohustuste puhul, kus rikkumine raskendab just asjaolude tuvastamist.

Eesti õiguses. Eesti õiguses on mõjuseos kindlustusandja vabanemise eeldus: kindlustusandja ei või vabanemisele tugineda, kui rikkumine ei mõjutanud kahju tekkimist või suurust (VÕS § 452 lg 2 p 1), riski vähendamise kohustuse rikkumine ei mõjutanud kindlustusjuhtumit ega täitmiskohustust (p 2) või raske hooletusega toime pandud kindlustusjuhtumijärgse kohustuse rikkumine ei mõjutanud kindlustusjuhtumi kindlakstegemist ega täitmiskohustust (p 4). Kindlustusjuhtumijärgsete kohustuste puhul seob seadus vabanemise lisaks tahtlusega (p 3).

Allikad: VVG § 28; VÕS § 452 lg 2. – https://www.riigiteataja.ee/akt/120062026018.

24. Esindaja vastutus

Päritolu: Repräsentantenhaftung, Saksamaa (Saksa Liidukohtu praktika). Staatus Eestis: välisriigi õpetus; Eesti õiguses ei ole siduv ega pruugi olla kohaldatav, võib olla abiks tõlgendamisel.

Kindlustusvõtja peab enda vastu laskma arvestada isiku käitumist ja teadmist, kes on tema asemele astunud kindlustatud riski haldamisel (Risikoverwaltung). Saksa Liidukohtu järgi vabastab repräsentandi tahtlikult põhjustatud kindlustusjuhtum kindlustusandja samamoodi nagu kindlustusvõtja enda tegu. Riski haldamine ei lõpe kindlustusjuhtumiga, mistõttu repräsentant võib kindlustusvõtja asemel rikkuda ka kindlustusjuhtumijärgseid kohustusi.

Piirid. Repräsentandi mõiste on kitsas: pelk perekonnaliige, töötaja või asja valdaja ei ole repräsentant, kui talle ei ole antud iseseisvat otsustusõigust riski haldamisel.

Eesti õiguses. Eesti õiguses ei ole repräsentandi vastutuse üldreeglit. VÕS § 465 lg 1 võrdsustab kolmanda isikuga seotud riski kindlustamisel selle isiku teadmise ja käitumise kindlustusvõtja omaga ning VÕS § 452 lg 1 hõlmab ka kindlustatud või soodustatud isiku tahtlust. Muude isikute käitumise omistamine sõltub lepingust ja üldistest omistamisreeglitest (analüütiline järeldus).

Allikad: BGH 20.05.1981, IVa ZR 86/80. – https://www.anwalt24.de/urteile/bgh/1981-05-20/iva-zr-86_80; BGH 10.07.1996, IV ZR 287/95 (viitega BGHZ 122, 250). – https://www.anwalt24.de/urteile/bgh/1996-07-10/iv-zr-287_95; VÕS § 452 lg 1, § 465. – https://www.riigiteataja.ee/akt/120062026018.

25. Tahtlik ja pahauskne süü

Päritolu: Faute intentionnelle ja faute dolosive, Prantsusmaa (Code des assurances art L113-1 teine lõik; Kassatsioonikohtu praktika). Staatus Eestis: välisriigi õpetus; Eesti õiguses ei ole siduv ega pruugi olla kohaldatav, võib olla abiks tõlgendamisel.

Prantsuse kindlustusseaduse järgi ei vastuta kindlustusandja kahju eest, mis tuleneb kindlustatu tahtlikust või pahauskse süüst. Kassatsioonikohus käsitleb neid mõisteid teineteisest sõltumatuna: tahtlik süü eeldab kavatsust kahju põhjustada, pahauskne süü on aga teadlik tegu, mille kahjulike tagajärgede vältimatust kindlustatu mõistis ja mis kõrvaldab kindlustuslepingu juhuslikkuse. Kohus kinnitas selle eristuse 2020. aastal.

Piirid. Mõlemat mõistet tõlgendatakse kitsalt ja nende tõendamise koormus on kindlustusandjal.

Eesti õiguses. VÕS § 452 lg 1 vabastab kindlustusandja, kui kindlustusvõtja, kindlustatud või soodustatud isik põhjustas kindlustusjuhtumi tahtlikult; kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Vastutuskindlustuses vabaneb kindlustusandja, kui kindlustusvõtja põhjustas tahtlikult ja õigusvastaselt sündmuse, millest tulenevalt ta kahjustatud isiku ees vastutab (VÕS § 513). Prantsuse pahauskse süü mõistele Eesti seaduses otsest vastet ei ole (analüütiline järeldus).

Allikad: Code des assurances, art L113-1; VÕS § 452 lg 1, § 513. – https://www.riigiteataja.ee/akt/120062026018.

Vaata ka: Cass. 2e civ., 20.05.2020, nº 19-11.538; Riigikohus: tahtlus, raske hooletus, välistused ja katte ulatus.

26. Teatamise viivituse kahjustuse nõue

Päritolu: Notice-prejudice rule, USA (Texas: PAJ, 2008; Lennar, 2013); Austraalia (Insurance Contracts Act 1984, s 54). Staatus Eestis: välisriigi õpetus, mis Eesti õiguses ei ole iseseisvalt kohaldatav; sarnane reegel on Eesti seaduses.

Hilinenud teatamine kindlustusjuhtumist või nõudest ei võta kindlustatult kaitset, kui kindlustusandja ei tõenda, et viivitus kahjustas tema huve. Texase ülemkohus leidis 2008. aastal, et kahjujuhtumipõhises vastutuskindlustuses ei ole kiire teatamise tingimus poolte kokkuleppe olemuslik osa, ning kohaldas 2013. aastal sama loogikat kindlustusandja nõusolekuta sõlmitud kokkuleppele. Austraalia kindlustuslepingute seaduse s 54 järgi ei saa kindlustusandja hüvitisest keelduda kindlustatu tegevuse või tegevusetuse tõttu, mis kahju ei põhjustanud ega soodustanud; tema õigus piirdub kahjustusega, mida see talle tekitas.

Piirid. Nõude esitamise põhimõttel põhinevates poliisides on USA kohtud teatamistähtaega sageli käsitanud kaitse ajalise ulatuse osana, mille puhul kahjustust ei nõuta.

Eesti õiguses. Eesti õiguses on sarnane lahendus seaduses: kui kindlustusandjal tekib kindlustusjuhtumist teatamise kohustuse rikkumise tõttu kahju, võib ta täitmiskohustust selle ulatuses vähendada, ning tahtliku rikkumise korral vabaneb ta täitmiskohustusest (VÕS § 449). Vastutuskindlustuses tuleb asjaoludest ja nõudest teatada ühe nädala jooksul (VÕS § 514 lg 1).

Allikad: Insurance Contracts Act 1984 (Cth), s 54; VÕS § 449, § 514 lg 1. – https://www.riigiteataja.ee/akt/120062026018.

Vaata ka: PAJ, Inc. v. Hanover Insurance Co., 243 S.W.3d 630 (Tex. 2008); Lennar Corp. v. Markel American Insurance Co., 413 S.W.3d 750 (Tex. 2013); FAI General Insurance Co Ltd v Australian Hospital Care Pty Ltd [2001] HCA 38; Maxwell v Highway Hauliers Pty Ltd [2014] HCA 33; Kindlustusjuhtumist teatamine.

VII. Vastutuskindlustus: kaitse, kokkulepe ja ajaline ulatus

Vastutuskindlustuses on kujunenud omaette teooriad kindlustusandja kaitsekohustuse, kokkuleppe ja hea usu, pikaajalise kahju ajalise jaotuse ning limiitide kohta. Need on peamiselt USA, Kanada ja Ühendkuningriigi kohtupraktika tulemus ning on Eesti õiguse jaoks võrdlusmaterjal, mitte siduv õigus.

27. Kaitsekohustus võimaliku katte alusel

Päritolu: Duty to defend, USA (California: Gray, 1966; Montrose, 1993; Buss, 1997) ja Kanada (Scalera, 2000; Progressive Homes, 2010). Staatus Eestis: välisriigi õpetus; Eesti õiguses ei ole siduv ega pruugi olla kohaldatav, võib olla abiks tõlgendamisel.

Kindlustusandja kaitsekohustus on laiem kui hüvitamiskohustus: see tekib juba siis, kui hagis esitatud väited võivad kuuluda kaitse alla. California ülemkohtu järgi määratakse kaitsekohustus hagi ja poliisi võrdlemisel, arvestades ka kindlustusandjale teadaolevaid väliseid asjaolusid; segahagi korral tuleb kaitsta kogu hagi, kuid kindlustusandja võib hiljem nõuda tagasi kulud, mis on omistatavad üksnes nõuetele, mis ei saanud olla kaetud. Kanada ülemkohus sõnastas sarnase võimaliku katte reegli ja kolmeastmelise analüüsi, milles otsustav on nõude tegelik olemus, mitte hageja valitud õiguslik nimetus.

Piirid. Kaitsekohustuse ulatus sõltub poliisist: osa poliise näeb ette kaitse korraldamise, osa üksnes kaitsekulude hüvitamise.

Eesti õiguses. Eesti õiguses katab vastutuskindlustus õigusabikulud ulatuses, milles kindlustusvõtja võis neid pidada vajalikuks oma õiguste kaitseks kohtus ja kohtuväliselt, isegi kui nõue osutub alusetuks (VÕS § 511 lg 1). Kriminaalmenetluses ja halduskohtumenetluses kindlustusvõtja huvide kaitseks kantud kulud katab kindlustus siis, kui menetluses tuvastatavad asjaolud võivad saada aluseks kindlustusvõtja tsiviilõiguslikule vastutusele kahjustatud isiku ees, ning niivõrd, kuivõrd need kulud kantakse kindlustusandja juhiste järgi; neid kulusid peab kindlustusandja kindlustusvõtja nõudmisel ette tasuma (VÕS § 511 lg 2). Konkreetse lepingu kaitsekulude tingimusi tuleb kontrollida eraldi. Kulude kohustus ei sõltu seega vastutuse lõplikust tuvastamisest, mis on võimaliku katte reegliga sarnane (analüütiline järeldus).

Allikad: VÕS § 510, § 511. – https://www.riigiteataja.ee/akt/120062026018.

Vaata ka: Gray v. Zurich Insurance Co., 65 Cal.2d 263 (1966); Montrose Chemical Corp. v. Superior Court, 6 Cal.4th 287 (1993); Buss v. Superior Court (Transamerica Insurance Co.), 16 Cal.4th 35 (1997); Non-Marine Underwriters, Lloyd's of London v. Scalera, 2000 SCC 24; Progressive Homes Ltd. v. Lombard General Insurance Co. of Canada, 2010 SCC 33; Voorhees v. Preferred Mutual Insurance Co., 128 N.J. 165 (1992).

28. Kokkuleppekohustus ja pahauskse käitumise vastutus

Päritolu: Duty to settle ja bad faith, USA (California: Comunale, 1958; Gruenberg, 1973; Brandt, 1985). Staatus Eestis: välisriigi õpetus; Eesti õiguses ei ole kohaldatav.

Kindlustusandja peab kokkuleppepakkumise hindamisel arvestama kindlustatu huvidega vähemalt samaväärselt enda omadega. Kui ta lükkab tagasi mõistliku kokkuleppepakkumise kindlustussumma piires ja kindlustatu vastu tehakse limiiti ületav otsus, vastutab ta ka limiiti ületava osa eest. California ülemkohtu järgi kehtib hea usu kohustus ka kindlustatule endale makstava hüvitise puhul ja selle pahauskne rikkumine on delikt; hüvitise kättesaamiseks tehtud advokaadikulud on hüvitatav kahju.

Piirid. Bad faith vastutus on USA osariikide õiguse eripära ja selle eeldused on osariigiti erinevad. Euroopa õiguskordades lahendatakse sama küsimus lepingu rikkumise ja hea usu üldnormide kaudu.

Eesti õiguses. Eesti õiguses ei ole bad faith deliktilist vastutust ega karistuslikku kahjuhüvitist. Kindlustusandja kohustused kahjukäsitluses tulenevad hea usu põhimõttest (VÕS § 6) ning hüvitise sissenõutavuse ja venitamise vastastest sätetest (VÕS § 450); rikkumisel kohaldatakse lepingu rikkumise õiguskaitsevahendeid (analüütiline järeldus).

Allikad: VÕS § 6, § 450. – https://www.riigiteataja.ee/akt/120062026018.

Vaata ka: Comunale v. Traders & General Insurance Co., 50 Cal.2d 654 (1958); Gruenberg v. Aetna Insurance Co., 9 Cal.3d 566 (1973); Brandt v. Superior Court, 37 Cal.3d 813 (1985).

29. Karistuslik ja mittevaraline kahju kindlustusandja rikkumise korral

Päritolu: Kanada (Whiten, 2002; Fidler, 2006). Staatus Eestis: välisriigi õpetus; Eesti õiguses ei ole kohaldatav.

Kanada ülemkohus taastas 2002. aastal vandekohtu määratud karistusliku kahjuhüvitise kindlustusandjale, kes süüdistas kindlustatut alusetult süütamises, et sundida teda ebaõiglasele kokkuleppele; kindlustusandja hea usu kohustuse rikkumine võib olla iseseisev rikkumine, mis õigustab karistuslikku hüvitist. 2006. aastal leidis kohus, et töövõimetuskindlustuse alusetu lõpetamisega tekitatud hingeline kahju on lepingu rikkumise korral hüvitatav, kui see oli poolte mõistlikus ettenägemises.

Piirid. Karistuslik hüvitis on erandlik ja eeldab eriti taunitavat käitumist.

Eesti õiguses. Eesti õiguses karistuslikku kahjuhüvitist ei ole. Lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest võib mittevaralise kahju hüvitamist nõuda üksnes siis, kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ja võlgnik sai või pidi aru saama, et rikkumine võib sellist kahju põhjustada (VÕS § 134 lg 1); see võib olla asjakohane näiteks isikukindlustuses (analüütiline järeldus).

Allikad: VÕS § 134 lg 1. – https://www.riigiteataja.ee/akt/120062026018.

Vaata ka: Whiten v. Pilot Insurance Co., 2002 SCC 18; Fidler v. Sun Life Assurance Co. of Canada, 2006 SCC 30.

30. Kindlustuskaitse ajalise rakendumise teooriad

Päritolu: Trigger theories, USA (California: Montrose, 1995; Texas: Don's, 2008; New Jersey: Owens-Illinois, 1994) ja Ühendkuningriik (Durham, 2012). Staatus Eestis: välisriigi õpetus; Eesti õiguses ei ole siduv ega pruugi olla kohaldatav, võib olla abiks tõlgendamisel.

Kahjujuhtumipõhises vastutuskindlustuses tuleb pikaajalise kahju korral otsustada, millise kindlustusperioodi poliis rakendub. Kokkupuute teooria seob kaitse kahjuliku mõjuga kokkupuute ajaga, avaldumise teooria kahju ilmnemisega, tegeliku kahju teooria füüsilise kahju tekkimisega ning pideva rakendumise teooria kõigi perioodidega kokkupuutest avaldumiseni. California ülemkohus kohaldas 1995. aastal pidevalt süveneva kahju korral kõiki kahju kujunemise ajal kehtinud poliise, Texase ülemkohus lähtus 2008. aastal tegeliku kahju tekkimise ajast ja Ühendkuningriigi Ülemkohus luges 2012. aastal tööandja vastutuskindlustuse poliise mesotelioomi korral põhjustamise ehk kokkupuute alusel.

Piirid. Tulemus sõltub eelkõige poliisi sõnastusest (näiteks „põhjustatud“, „tekkinud“, „saadud“), mitte teooriast endast.

Eesti õiguses. VÕS seob vastutuskindlustuse kindlustusjuhtumi kindlustuse kehtivusajaga (VÕS § 510), kuid ei määra ajalist põhimõtet; selle määravad tingimused. Pika peiteajaga isiku- ja keskkonnakahju korral on trigger-teooriad Eestis abiks tingimuste tõlgendamisel (analüütiline järeldus).

Allikad: VÕS § 510. – https://www.riigiteataja.ee/akt/120062026018.

Vaata ka: Montrose Chemical Corp. v. Admiral Insurance Co., 10 Cal.4th 645 (1995); Don's Building Supply, Inc. v. OneBeacon Insurance Co., 267 S.W.3d 20 (Tex. 2008); Owens-Illinois, Inc. v. United Insurance Co., 138 N.J. 437 (1994); Durham v BAI (Run Off) Ltd (Employers' Liability Policy Trigger Litigation) [2012] UKSC 14.

31. Kogu summa ja proportsionaalse jaotuse mudelid

Päritolu: All sums ja pro rata, USA (New Jersey: Owens-Illinois, 1994; New York: Consolidated Edison, 2002; Viking Pump, 2016) ja Ühendkuningriik (Zurich v IEG, 2015). Staatus Eestis: välisriigi õpetus; Eesti õiguses ei ole siduv ega pruugi olla kohaldatav, võib olla abiks tõlgendamisel.

Kui pikaajaline kahju langeb mitmesse kindlustusperioodi, tuleb otsustada, kas kindlustatu võib nõuda kogu kahju ühelt rakendunud poliisilt (all sums) või jagatakse kahju poliiside vahel ajalise osa järgi (pro rata). New Jersey ülemkohus jagas kahju riskil oldud aja ja võetud riski ulatuse järgi ning jättis kindlustamata perioodid kindlustatu kanda. New Yorgi apellatsioonikohus pidas 2002. aastal proportsionaalset jaotust poliiside sõnastusega kooskõlas olevaks, kuid kohaldas 2016. aastal all sums jaotust, kui poliisid sisaldasid non-cumulation klausleid. Ühendkuningriigi Ülemkohtu enamus leidis 2015. aastal, et kui tööandja vastutab täies ulatuses, peab kindlustusandja esmalt hüvitama kogu kahju, kuid võib nõuda proportsionaalset osa kindlustatult ja teistelt kindlustusandjatelt.

Piirid. Mõlemad mudelid tuginevad poliisi sõnastusele. Ühendkuningriigi lahend põhines Guernsey õigusel ja kohtunike seisukohad selles läksid lahku.

Eesti õiguses. Eesti õiguses ei ole pikaajalise kahju jaotamise erinormi. Kui samal ajal kehtib mitu lepingut sama riski kohta, kohaldub mitmekordse kindlustuse kord (VÕS § 486); järjestikuste kindlustusperioodide vaheline jaotus sõltub lepingust ja kindlustusjuhtumi määratlusest (analüütiline järeldus).

Allikad: VÕS § 486. – https://www.riigiteataja.ee/akt/120062026018.

Vaata ka: Owens-Illinois, Inc. v. United Insurance Co., 138 N.J. 437 (1994); Consolidated Edison Co. of New York v. Allstate Insurance Co., 98 N.Y.2d 208 (2002); Matter of Viking Pump, Inc., 27 N.Y.3d 244 (2016); Zurich Insurance plc UK Branch v International Energy Group Ltd [2015] UKSC 33.

32. Nõude esitamise ja kahjujuhtumi põhimõte

Päritolu: Claims made ja occurrence, Kanada (Jesuit Fathers, 2006), Austraalia (FAI, 2001), USA (Don's, 2008). Staatus Eestis: välisriigi õpetus, mis Eesti õiguses ei ole iseseisvalt kohaldatav; sarnane reegel on Eesti seaduses.

Nõude esitamise põhimõttel (claims made) põhinevas poliisis on määrav, et nõue esitatakse ja sageli ka teatatakse kindlustusperioodi jooksul; kahjujuhtumi põhimõttel (occurrence) põhinevas poliisis on määrav kahju tekkimise aeg. Kanada ülemkohus leidis 2006. aastal, et poliis oli tervikuna loetuna nõude esitamise põhimõttel põhinev ja „nõue“ eeldab, et kindlustusperioodil teatati kavatsusest kindlustatut vastutavaks pidada. Austraalia ülemkohus kohaldas 2001. aastal kindlustuslepingute seaduse s 54 kaitset ka nõude esitamise põhimõttel põhinevale poliisile.

Piirid. Nõude esitamise põhimõte annab kindlustusandjale ajaliselt piiritletud riski, kuid tekitab kindlustatule katte lünki poliiside vahetumisel; retroaktiivne kuupäev ja järelteatamise periood on nende lünkade vähendamise vahendid.

Eesti õiguses. VÕS seob vastutuskindlustuse kindlustusjuhtumi kindlustuse kehtivusajaga (VÕS § 510), kuid lubab tagasiulatuvat kaitset; täitmiskohustust ei ole, kui kindlustusvõtja teadis või pidi teadma, et kindlustusjuhtum on juba toimunud (VÕS § 438 lg 3). Asjaoludest ja nõudest tuleb teatada ühe nädala jooksul (VÕS § 514 lg 1).

Allikad: VÕS § 438 lg 3, § 510, § 514 lg 1. – https://www.riigiteataja.ee/akt/120062026018; O.-J. Luik, K. Haavasalu. Õigusvaldkonna ametikindlustuse probleemid Eestis. – Juridica 2022/7, lk 517.

Vaata ka: Jesuit Fathers of Upper Canada v. Guardian Insurance Co. of Canada, 2006 SCC 21; FAI General Insurance Co Ltd v Australian Hospital Care Pty Ltd [2001] HCA 38; Don's Building Supply, Inc. v. OneBeacon Insurance Co., 267 S.W.3d 20 (Tex. 2008); Claims made ja retroaktiivne kuupäev.

33. Nõuete agregeerimine

Päritolu: Aggregation, Ühendkuningriik (AIG v Woodman, 2017). Staatus Eestis: välisriigi õpetus; Eesti õiguses ei ole siduv ega pruugi olla kohaldatav, võib olla abiks tõlgendamisel.

Agregeerimisklausel liidab mitu nõuet üheks limiidi või omavastutuse kohaldamiseks. Ülemkohus leidis 2017. aastal, et „seotud tehingute seeria“ eeldab tuvastatavat sisulist seost, mis on enamat kui sarnasus; tehinguid hinnatakse objektiivselt tervikuna ning sama projekti investorite nõuded agregeeruvad, eri projektide omad mitte.

Piirid. Agregeerimine võib kindlustatule olla soodne (üks omavastutus) või ebasoodne (üks limiit); tulemus sõltub täpselt klausli sõnastusest.

Eesti õiguses. Eesti õiguses agregeerimise erinormi ei ole; agregeerimisklauslit tõlgendatakse VÕS § 39 järgi ja kontrollitakse VÕS § 42 alusel.

Allikad: VÕS § 39, § 42. – https://www.riigiteataja.ee/akt/120062026018.

Vaata ka: AIG Europe Ltd v Woodman jt [2017] UKSC 18.

34. Limiitide ammendumise järjekord

Päritolu: Order of ascertainment, Ühendkuningriik (Teal Assurance v WR Berkley, 2013). Staatus Eestis: välisriigi õpetus; Eesti õiguses ei ole siduv ega pruugi olla kohaldatav, võib olla abiks tõlgendamisel.

Mitmekihilises vastutuskindlustuses tekib kindlustusandja vastutus siis, kui kindlustatu vastutus on kohtuotsuse, vahekohtu otsuse või kokkuleppega tuvastatud, ja see ammendab poliisi vastavas osas. Ülemkohus leidis 2013. aastal, et nõuded täidetakse tuvastamise järjekorras, mitte kindlustatu valitud järjekorras.

Piirid. Reegel on vaikimisi reegel; poliisi tingimused võivad näha ette teistsuguse järjekorra.

Eesti õiguses. Eesti õiguses ei ole limiitide ammendumise järjekorra erinormi. Pärast kindlustusjuhtumit vastutab kindlustusandja hilisema kahju eest üksnes kindlustussumma jäägi ulatuses (VÕS § 493 lg 1); kihtide vahekord tuleneb tingimustest (analüütiline järeldus).

Allikad: VÕS § 493 lg 1. – https://www.riigiteataja.ee/akt/120062026018.

Vaata ka: Teal Assurance Co Ltd v WR Berkley Insurance (Europe) Ltd [2013] UKSC 57.

VIII. Mitu kindlustust, kolmandad isikud ja regress

Selle rühma teooriad käsitlevad olukordi, kus kindlustussuhtes on rohkem kui kaks huvitatud isikut: mitu kindlustusandjat sama riski kohta, edasikindlustusandja, kolmas isik, kelle huvi on kindlustatud, või kahju tekitaja, kelle vastu kindlustusandja esitab regressinõude.

35. Muu kindlustuse klauslite vastastikune kohaldamatus

Päritolu: Kanada (Family Insurance v Lombard, 2002), Saksamaa (BGH 10.07.2024, IV ZR 129/23), Austraalia (Zurich v Metals, 2009). Staatus Eestis: välisriigi õpetus, mis Eesti õiguses ei ole iseseisvalt kohaldatav; sarnane reegel on Eesti seaduses.

Kui kaks poliisi katavad sama riski ja kumbki sisaldab klauslit, mis muudab selle kaitse teise kindlustuse olemasolul üksnes ülejäägi kaitseks (excess) või täiendavaks (Subsidiaritätsklausel), tühistavad samaväärsed klauslid teineteise. Kanada ülemkohus lahendas 2002. aastal kindlustusandjate vaidluse poliiside sõnastuse põhjal ja pidas vastuolus klausleid teineteise suhtes kohaldamatuks; Saksa Liidukohus leidis 2024. aastal, et samaväärsed subsidiaarsusklauslid tühistavad teineteise ja kohaldub mitmekordse kindlustuse norm VVG § 78.

Piirid. Klauslite koostoime sõltub nende sõnastusest; erineva sisuga klauslid ei pruugi teineteist tühistada.

Eesti õiguses. Eesti õiguses on küsimus suures osas seadusega lahendatud: mitmekordse kindlustuse korral vastutavad kindlustusandjad solidaarvõlgnikena ja jagavad kohustuse omavahel võrdeliselt ning sellest kõrvalekalduv kokkulepe on tühine (VÕS § 486 lg 1–3 ja 5).

Allikad: VVG § 78; VÕS § 486. – https://www.riigiteataja.ee/akt/120062026018.

Vaata ka: Family Insurance Corp. v. Lombard Canada Ltd., 2002 SCC 48; BGH 10.07.2024, IV ZR 129/23; Zurich Australian Insurance Ltd v Metals & Minerals Insurance Pte Ltd [2009] HCA 50.

36. Edasikindlustuse vastavuse eeldus

Päritolu: Back to back, Ühendkuningriik (Lexington v AGF; Wasa v Lexington, 2009). Staatus Eestis: välisriigi õpetus; Eesti õiguses ei ole siduv ega pruugi olla kohaldatav, võib olla abiks tõlgendamisel.

Proportsionaalse edasikindlustuse puhul eeldatakse, et edasikindlustusleping on otsekindlustusega sisult vastavuses. Lordide Koda leidis 2009. aastal, et see eeldus ei pikenda edasikindlustuse selgelt piiritletud kindlustusperioodi: kui USA kohus kohustas otsekindlustusandjat hüvitama aastakümnete jooksul tekkinud reostuskahju, kattis Inglise õigusele alluv edasikindlustus üksnes oma perioodil tekkinud kahju.

Piirid. Eeldus aitab tõlgendada edasikindlustuse tingimusi otsekindlustuse valguses, kuid ei saa ületada edasikindlustuslepingu selget sõnastust ega selle kohaldatavat õigust.

Eesti õiguses. VÕS-i kindlustuslepingu sätete poolimperatiivsus ei kehti edasikindlustusele, mistõttu edasikindlustuse sisu tuleneb eelkõige lepingust ja kohaldatavast õigusest. Vastavuse eeldus võib Eesti õiguse alusel olla abiks lepingu tõlgendamisel (VÕS § 29) (analüütiline järeldus).

Allikad: VÕS § 29. – https://www.riigiteataja.ee/akt/120062026018.

Vaata ka: Lexington Insurance Co v AGF Insurance Ltd; Wasa International Insurance Co Ltd v Lexington Insurance Co [2009] UKHL 40; Edasikindlustus; Suured riskid ja poolimperatiivsus.

37. Kindlustushuvi: õiguslik huvi või faktiline ootus

Päritolu: Ühendkuningriik (Lucena v Craufurd, 1806; Macaura v Northern Assurance, 1925) ja Kanada (Kosmopoulos, 1987). Staatus Eestis: välisriigi õpetus; Eesti õiguses ei ole siduv ega pruugi olla kohaldatav, võib olla abiks tõlgendamisel.

Inglise õiguses on kindlustushuvi käsitletud kahel viisil, mis mõlemad pärinevad 1806. aasta Lucena v Craufurd lahendi kohtunike erinevatest seisukohtadest. Kitsama, õigusliku huvi käsitluse järgi on kindlustushuvi üksnes isikul, kellel on esemega õiguslik seos; Lordide Koja 1925. aasta lahendi järgi ei olnud äriühingu ainuosanikul äriühingu vara suhtes kindlustushuvi. Laiema, faktilise ootuse käsitluse järgi piisab, kui isik kannaks eseme hävimisest tegelikult majanduslikku kahju. Kanada ülemkohus järgis 1987. aastal faktilise ootuse käsitlust ja leidis, et ainuosanikul oli äriühingu vara suhtes kindlustushuvi.

Piirid. Faktilise ootuse käsitlus laiendab kindlustatavate huvide ringi, kuid nõuab piiri tõmbamist tegeliku majandusliku huvi ja pelga lootuse vahel.

Eesti õiguses. VÕS § 478 lg 1 määratleb kindlustushuvi kindlustusvõtja huvina kindlustada ennast kindla kindlustusriski vastu ega nõua õiguslikku seost esemega. Sõnastus võimaldab Eesti õiguses majandusliku huvi laiemat käsitlust, mis on lähedasem faktilise ootuse käsitlusele (analüütiline järeldus).

Allikad: Lucena v Craufurd (1806) 2 Bos & Pul (NR) 269; Macaura v Northern Assurance Co Ltd [1925] AC 619; VÕS § 478 lg 1. – https://www.riigiteataja.ee/akt/120062026018; O.-J. Luik, K. Saar. Kindlustushuvi kui kindlustuse ja hasartmängu eristamise alus. – Juridica 2018/7, lk 447.

Vaata ka: Kosmopoulos v. Constitution Insurance Co., [1987] 1 S.C.R. 2; Kindlustushuvi kahjukindlustuses.

38. Kindlustus kolmanda isiku arvel

Päritolu: Versicherung für fremde Rechnung, Saksamaa (VVG §-d 43–45; BGH 15.07.2020, IV ZR 4/19). Staatus Eestis: välisriigi õpetus, mis Eesti õiguses ei ole iseseisvalt kohaldatav; sarnane reegel on Eesti seaduses.

Kindlustusvõtja võib sõlmida lepingu oma nimel kolmanda isiku huvi kindlustamiseks. Lepingust tulenevad õigused kuuluvad kindlustatud kolmandale isikule, kuid neid käsutab üldjuhul kindlustusvõtja. Saksa Liidukohus leidis 2020. aastal, et isa sõlmitud töövõimetuskindlustus, milles kindlustatud isik oli tema tütar, oli kindlustus kolmanda isiku arvel, mistõttu hüvitis kuulub tütrele ja isa hoiab seda tema heaks.

Piirid. Kolmanda isiku arvel kindlustuse eristamine soodustatud isiku määramisest ja kindlustusest oma arvel sõltub lepingu tõlgendamisest.

Eesti õiguses. Eesti õiguses on sarnane regulatsioon: kui kindlustatud on kolmanda isikuga seotud kindlustusrisk, on kolmandal isikul õigus nõuda kindlustusandjalt täitmist, kuid ta ei või oma õigusi käsutada kindlustusvõtja nõusolekuta, ning kindlustusvõtja võib neid õigusi käsutada oma nimel (VÕS § 463 lg 1–2). Kolmanda isiku teadmine ja käitumine võrdsustatakse kindlustusvõtja omaga (VÕS § 465).

Allikad: VVG §§ 43–45; VÕS § 463, § 465. – https://www.riigiteataja.ee/akt/120062026018.

Vaata ka: BGH 15.07.2020, IV ZR 4/19; Kolmanda isiku kasuks kindlustus ja soodustatud isik.

39. Kindlustusvõtja eesõigus regressis

Päritolu: Quotenvorrecht, Saksamaa (VVG § 86 lg 1 teine lause); sarnane made whole reegel mitmes USA osariigis. Staatus Eestis: välisriigi õpetus; Eesti õiguses ei ole siduv ega pruugi olla kohaldatav, võib olla abiks tõlgendamisel.

Kui kindlustusandja hüvitis ei katnud kindlustatu kogu kahju ja kahju tekitajalt ei ole võimalik kogu nõuet sisse nõuda, saab kindlustatu oma hüvitamata osa esimesena: nõue läheb küll kindlustusandjale üle, kuid üleminekule ei saa tugineda kindlustusvõtja kahjuks. USA made whole reegel lähtub samast mõttest: kindlustusandja regress ei tohi eelneda kindlustatu täielikule hüvitamisele, kui leping ei näe ette teisiti.

Piirid. Reegel kaitseb kindlustatut, kuid vähendab kindlustusandja regressi tulemust; USA osariikides on reegli kohaldatavus ja lepinguga välistamise võimalus erinev.

Eesti õiguses. VÕS § 492 lg 1 järgi läheb nõue kindlustusandjale üle tema hüvitatava kahju ulatuses ja hüvitamata osa nõudest jääb kindlustusvõtjale; seadus ei sisalda Saksa VVG § 86 lg 1 teise lause sarnast sõnaselget eesõiguse reeglit. Kindlustusvõtja ja kindlustusandja nõuete järjekord kahju tekitaja piiratud maksevõime korral on seega Eesti õiguses tõlgendamise küsimus (analüütiline järeldus).

Allikad: VVG § 86; VÕS § 492 lg 1. – https://www.riigiteataja.ee/akt/120062026018.

Vaata ka: Nõude üleminek ja regress.

40. Otsene kahju kuriteokindlustuses

Päritolu: USA föderaalsed apellatsioonikohtud (Medidata, 2018; American Tooling, 2018; vastupidi Apache, 2016). Staatus Eestis: välisriigi õpetus; Eesti õiguses ei ole siduv ega pruugi olla kohaldatav, võib olla abiks tõlgendamisel.

Kuriteokindlustuse (crime) poliisid katavad sageli kahju, mis tuleneb „otseselt“ arvutipettusest või raha ülekandmise pettusest. USA föderaalsed apellatsioonikohtud on otsese põhjusliku seose nõuet tõlgendanud erinevalt: teise ja kuuenda ringkonna kohus leidsid 2018. aastal, et sotsiaalse manipuleerimise teel petetud töötaja tehtud ülekanne oli pettusest otseselt tulenev kahju, viienda ringkonna kohus aga luges 2016. aastal pettusliku e-kirja seost ülekandega liiga kaugeks.

Piirid. Lahendid on föderaalkohtute tõlgendused osariigi õiguse alusel ja põhinevad konkreetsetel poliisi sõnastustel; uuemad poliisid käsitlevad sotsiaalse manipuleerimise kahju sageli eraldi lisakattena.

Eesti õiguses. Eesti õiguses sõltub kaitse poliisi sõnastusest ja selle tõlgendamisest (VÕS § 39); otsese kahju nõue on lepingutingimus, mitte seaduse kategooria.

Allikad: Medidata Solutions, Inc. v. Federal Insurance Co., 729 F. App'x 117 (2d Cir. 2018); American Tooling Center, Inc. v. Travelers Casualty & Surety Co. of America, 895 F.3d 455 (6th Cir. 2018); Apache Corp. v. Great American Insurance Co., 662 F. App'x 252 (5th Cir. 2016).

Vaata ka: Crime-kindlustus.

IX. Kahjukäsitlus, pettus ja loobumine

Kahjukäsitluse etapil küsitakse, mis juhtub siis, kui kindlustatu esitab nõude toetuseks valeandmeid, ning millal on kindlustusandja oma käitumisega loobunud vastuväitest. Mõlemad küsimused on otseselt seotud kõrgeima usalduse põhimõttega.

41. Pettusliku nõude reegel ja kõrvaline vale

Päritolu: Fraudulent claims rule ja collateral lies, Ühendkuningriik (Versloot, 2016; Insurance Act 2015, s 12). Staatus Eestis: välisriigi õpetus; Eesti õiguses ei ole siduv ega pruugi olla kohaldatav, võib olla abiks tõlgendamisel.

Pettusliku nõude korral kaotab kindlustatu kogu nõude, sealhulgas selle õigustatud osa, ning 2015. aasta kindlustusseaduse järgi võib kindlustusandja nõuda tagasi juba makstu ja lugeda lepingu lõppenuks pettuse ajast. Ülemkohus leidis 2016. aastal, et reegel ei kohaldu kõrvalisele valele, mis toetab tegelikult õigustatud nõuet, sest vale ei olnud nõude seisukohalt asjakohane.

Piirid. Kõrvalise vale reegel ei tähenda, et kindlustusandja peab valet taluma: vale võib mõjutada kindlustatu usaldusväärsust ja kahjukäsitluse kulusid. Versloot'i lahendis jäi üks kohtunik eriarvamusele.

Eesti õiguses. VÕS-is ei ole pettusliku nõude erinormi. Kindlustusandja võib tugineda lepingutingimustele kindlustusjuhtumijärgse kohustuse rikkumise kohta, kuid üksnes VÕS § 452 lg 2 punktide 3 ja 4 piirides, ning hea usu põhimõttele (VÕS § 6) (analüütiline järeldus).

Allikad: Insurance Act 2015, s 12; VÕS § 6, § 452 lg 2. – https://www.riigiteataja.ee/akt/120062026018.

Vaata ka: Versloot Dredging BV v HDI Gerling Industrie Versicherung AG [2016] UKSC 45.

42. Loobumine, valik ja usalduse kaitse

Päritolu: Waiver, election ja estoppel, Kanada (Trial Lawyers, 2021) ja Austraalia (CGU v AMP, 2007; Delor Vue, 2022). Staatus Eestis: välisriigi õpetus; Eesti õiguses ei ole siduv ega pruugi olla kohaldatav, võib olla abiks tõlgendamisel.

Kindlustusandja võib oma käitumise või kinnitusega kaotada õiguse tugineda vastuväitele loobumise, valiku või usalduse kaitse (estoppel) kaudu. Kanada ülemkohus leidis 2021. aastal, et estoppel eeldab kavatsust muuta õigussuhet, mida ei saa olla, kui kindlustusandja ei teadnud rikkumist näitavaid asjaolusid. Austraalia ülemkohus leidis 2007. aastal, et kindlustusandja käitumine tähendas kinnitust teatud tingimusele mitte tugineda, ning 2022. aastal, et kindlustusandja vastuväitest loobumise jätkumine oli seotud tingimusliku kokkuleppe vastuvõtmisega mõistliku aja jooksul ning et estoppel eeldab kindlustatu usaldamisest tulenevat ebasoodsat olukorda, mida selles asjas ei tõendatud.

Piirid. Instituudid on üldise lepinguõiguse osa ja nende eeldused on õiguskorriti erinevad; kindlustusandjad kasutavad nende vältimiseks vastuväidetest mitteloobumise teatisi (reservation of rights).

Eesti õiguses. Eesti õiguses estoppeli eraldi instituuti ei ole. Sarnast funktsiooni täidavad hea usu põhimõte (VÕS § 6), sealhulgas vastuolulise käitumise keeld, ja tahteavalduste tõlgendamine; kindlustusandja kinnitus, et ta vastuväitele ei tugine, võib olla tahteavaldus, mis teda seob (analüütiline järeldus).

Allikad: VÕS § 6. – https://www.riigiteataja.ee/akt/120062026018.

Vaata ka: Trial Lawyers Association of British Columbia v. Royal & Sun Alliance Insurance Co. of Canada, 2021 SCC 47; CGU Insurance Ltd v AMP Financial Planning Pty Ltd [2007] HCA 36; Allianz Australia Insurance Ltd v Delor Vue Apartments CTS 39788 [2022] HCA 38.

43. Järelevalvele antud selgitustega sidumine

Päritolu: Regulatory estoppel, USA, New Jersey (Morton International, 1993). Staatus Eestis: välisriigi õpetus; Eesti õiguses ei ole kohaldatav.

New Jersey ülemkohus leidis 1993. aastal, et kuna kindlustussektor esitas standardse saastevälistuse tähendust järelevalvele eksitavalt, ei saa välistust kohaldada selle sõnastuse järgi; välistus piirdus kindlustatule teadaoleva saasteaine tahtliku keskkonda juhtimisega.

Piirid. Doktriini on teistes USA osariikides kohaldatud harva ja see eeldab tõendeid järelevalvele antud selgituste kohta.

Eesti õiguses. Eesti õiguses sellist doktriini ei ole. Kindlustusandja järelevalvele või turule antud selgitused võivad siiski olla asjaolud, mida arvestatakse tingimuse tõlgendamisel (VÕS § 29, § 39) (analüütiline järeldus).

Allikad: VÕS § 29, § 39. – https://www.riigiteataja.ee/akt/120062026018.

Vaata ka: Morton International, Inc. v. General Accident Insurance Co. of America, 134 N.J. 1 (1993).

X. Majandusteooriad ja Euroopa mudelreeglid

Majandusteooriad ei ole õigusnormid, kuid selgitavad, miks kindlustusõiguses on teavitamiskohustused, omavastutus, ohutusnõuded ja välistused. Euroopa kindlustuslepinguõiguse printsiibid on akadeemiline mudel, mis võimaldab võrrelda Eesti lahendusi Euroopa ühise tuumaga.

44. Moraalne risk

Päritolu: USA majandusteadus (K. J. Arrow, 1963; M. V. Pauly, 1968). Staatus Eestis: majandusteooria; ei ole õigusnorm, kuid aitab mõista seaduse ja tingimuste eesmärki.

Kindlustus võib muuta kindlustatu käitumist: kui kahju kannab kindlustusandja, on kindlustatul väiksem ajend kahju ära hoida või kulusid piirata. K. J. Arrow analüüsis 1963. aastal ravikindlustuse näitel ebakindlust ja kindlustuse heaolumõjusid. M. V. Pauly näitas 1968. aastal, et moraalne risk ei tulene üksnes ebaausast käitumisest, vaid ka ratsionaalsest reageerimisest hinnale, mida kindlustus kindlustatu jaoks alandab.

Piirid. Teooria selgitab omavastutuse, ohutusnõuete ja välistuste majanduslikku põhjendust, kuid ei ütle, kui kaugele need õiguslikult ulatuda võivad.

Eesti õiguses. Moraalset riski piiravad Eesti õiguses näiteks tahtlikult põhjustatud kindlustusjuhtumi korral täitmiskohustusest vabanemine (VÕS § 452 lg 1), hoolsuskohustused ja nende sanktsiooni piirid (VÕS § 452 lg 2), kahju vähendamise kohustus (VÕS § 488) ja kindlustushuvi reeglid (VÕS § 478).

Allikad: K. J. Arrow. Uncertainty and the Welfare Economics of Medical Care. – American Economic Review 1963, kd 53, nr 5, lk 941; M. V. Pauly. The Economics of Moral Hazard: Comment. – American Economic Review 1968, kd 58, nr 3, lk 531.

45. Ebasoodne valik

Päritolu: USA majandusteadus (G. A. Akerlof, 1970; M. Rothschild ja J. E. Stiglitz, 1976). Staatus Eestis: majandusteooria; ei ole õigusnorm, kuid aitab mõista seaduse ja tingimuste eesmärki.

Kui kindlustusvõtja teab oma riskist rohkem kui kindlustusandja, kipuvad kindlustust ostma eelkõige kõrgema riskiga isikud ning ühtne hind võib turu kahandada. G. A. Akerlof kirjeldas 1970. aastal teabe asümmeetria mõju turule. M. Rothschild ja J. E. Stiglitz näitasid 1976. aastal, et konkurentsil põhineval kindlustusturul saavad kindlustusandjad riske eristada erinevate lepingupakettide abil, näiteks erineva omavastutuse ja kindlustussummaga lepingutega.

Piirid. Mudelid on teoreetilised; tegelikku turgu mõjutavad ka regulatsioon, kohustuslik kindlustus ja diskrimineerimiskeelud.

Eesti õiguses. Lepingueelne teavitamiskohustus (VÕS §-d 440–442) on õiguslik vastus teabe asümmeetriale. Riskide eristamist piirab aga võrdse kohtlemise nõue: Euroopa Kohus tunnistas 2011. aastal kehtetuks erandi, mis lubas kindlustusmakseid ja -hüvitisi soo alusel eristada.

Allikad: G. A. Akerlof. The Market for „Lemons“: Quality Uncertainty and the Market Mechanism. – Quarterly Journal of Economics 1970, kd 84, nr 3, lk 488. – https://doi.org/10.2307/1879431; M. Rothschild, J. E. Stiglitz. Equilibrium in Competitive Insurance Markets: An Essay on the Economics of Imperfect Information. – Quarterly Journal of Economics 1976, kd 90, nr 4, lk 629. – https://doi.org/10.2307/1885326; VÕS §-d 440–442. – https://www.riigiteataja.ee/akt/120062026018.

Vaata ka: EKo 01.03.2011, C-236/09, Association belge des Consommateurs Test-Achats jt.

46. Kindlustus kui eraõiguslik regulatsioon

Päritolu: USA õigusteadus (O. Ben-Shahar ja K. D. Logue, 2012). Staatus Eestis: majandusteooria; ei ole õigusnorm, kuid aitab mõista seaduse ja tingimuste eesmärki.

Kindlustusandjad ei ainult jaota riski, vaid mõjutavad ka kindlustatute käitumist: nad hindavad riske, hinnastavad neid käitumise järgi, kehtestavad ohutusnõudeid ja koguvad kahjuandmeid. O. Ben-Shahar ja K. D. Logue käsitlesid seda 2012. aastal erasektori regulatsioonina, mis võib teatud valdkondades asendada või täiendada riiklikku regulatsiooni.

Piirid. Mõju sõltub sellest, kas kindlustusandjal on piisavalt teavet ja konkurentsi ning kas kindlustus on kohustuslik või vabatahtlik; liiga laiad välistused võivad regulatiivset eesmärki nõrgestada.

Eesti õiguses. Eesti õiguses ilmneb sama loogika kohustuslikes kindlustustes (näiteks liikluskindlustus ja mitmed kutsekindlustused) ning ohutusnõuetes, mille sanktsioonid on seadusega piiratud (VÕS § 452 lg 2).

Allikad: O. Ben-Shahar, K. D. Logue. Outsourcing Regulation: How Insurance Reduces Moral Hazard. – Michigan Law Review 2012, kd 111, nr 2, lk 197.

Vaata ka: Kohustuslikud kindlustused Eestis.

47. Euroopa kindlustuslepinguõiguse printsiibid (PEICL)

Päritolu: Euroopa; akadeemiline töörühm Restatement of European Insurance Contract Law (esimene väljaanne 2009, laiendatud väljaanne 2016). Staatus Eestis: akadeemiline mudelreeglistik; ei ole siduv ega kehti üheski riigis seadusena.

PEICL on liikmesriikide õiguse võrdluse põhjal koostatud mudelreeglistik kindlustuslepingu üldreeglite kohta. Kindlustusvõtja lepingueelne kohustus piirdub PEICL-i järgi asjaoludega, mille kohta kindlustusandja on esitanud selged ja täpsed küsimused (art 2:101). Rikkumise korral võib kindlustusandja ühe kuu jooksul pärast teadasaamist pakkuda lepingu mõistlikku muutmist või lepingu üles öelda, kuid süütu rikkumise korral ei või ta lepingut üles öelda, kui ta ei tõenda, et ei oleks õige teabe korral lepingut sõlminud (art 2:102).

Piirid. PEICL ei ole kehtiv õigus; pooled saavad selle reegleid kasutada üksnes lepingutingimustena kohaldatava õiguse imperatiivsete sätete piires (analüütiline järeldus).

Eesti õiguses. PEICL on Eesti õiguse jaoks võrdlusmaterjal. Eesti segamudel kaitseb kindlustusvõtjat lepingueelse teavitamise korral vähem kui PEICL-i küsimustiku mudel, sest kindlustusvõtja peab teatama ka omal algatusel (VÕS § 440 lg 1, § 441 lg 3) (analüütiline järeldus).

Allikad: PEICL, ingliskeelne tekst; VÕS § 440 lg 1, § 441 lg 3. – https://www.riigiteataja.ee/akt/120062026018.

Lühendid

• BGB: Saksa tsiviilseadustik (Bürgerliches Gesetzbuch)
• BGH: Saksa Liidukohus (Bundesgerichtshof)
• EKo: Euroopa Kohtu otsus
• LKindlS: liikluskindlustuse seadus
• PEICL: Euroopa kindlustuslepinguõiguse printsiibid (Principles of European Insurance Contract Law)
• RKTKo: Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus
• TsÜS: tsiviilseadustiku üldosa seadus
• VVG: Saksa kindlustuslepingu seadus (Versicherungsvertragsgesetz, 2008)
• VÕS: võlaõigusseadus

Seotud lehed

• Kindlustussüsteem Eestis
• Kindlustuslepingu regulatsioon
• Terminoloogia
• Kindlustusõiguse kohtupraktika
• Euroopa Kohtu lahendid
• Rahvusvaheline kindlustuskohtupraktika
• Tüüptingimused