Artikkel: O.-J. Luik, A. Värv. Mittevaralise kahju hüvitise määrad liikluskindlustuses. – Juridica 2021/9, lk 658–664. Artikkel Juridica veebis (ilmus 2021)
Kaasautor: Age Värv. Artikkel jätkab samade autorite varasemat artiklit mittevaralise kahju nõudeõiguse kohta.
Uurimisküsimus
VÕS § 134 lg 2 järgi mõistab kohus kehavigastuse korral mittevaralise kahju eest välja õiglase rahasumma, mille suurus määratakse kaasuse asjaoludest ja kohtupraktika kriteeriumidest lähtudes. Liikluskindlustuse seadus valis artikli ilmumise ajal teise tee: LKindlS § 32 lg 3 eeldas mittevaralise kahju suuruseks tervisekahjustuse või kehavigastuse raskusastmest sõltuvalt konkreetset summat, 100 eurost kuni 3200 euroni (LKindlS § 32 lg 3, redaktsioon 15.03.2019–31.03.2022). Artikkel analüüsib nende seadusjärgsete summade õiguslikku olemust ja probleeme, mis tekivad, kui hüvitise suurus määratakse seadusega, mitte kohtu hinnanguga.
Peamised seisukohad
Autorid käsitlevad, kas seaduses toodud summad on hüvitise ülempiir, eeldus või alammäär ja kuidas need suhestuvad võlaõigusseaduse õiglase hüvitise põhimõttega. Artikli kokkuvõte ei esita lõplikke järeldusi üksikasjalikult, mistõttu ei korrata neid siin.
Mis on muutunud
Seadusandja on küsimuse hiljem lahendanud. 2024. aasta reformiga asendati seaduses eeldatud summad alammääradega: 1. detsembril 2024 jõustunud LKindlS § 32 (RT I, 29.06.2024, 2) sätestab mittevaralise kahju alammäärad tervisekahjustuse raskusastme järgi (200–7000 eurot), mida indekseeritakse igal aastal tarbijahinnaindeksiga. Kannatanul on õigus suuremale hüvitisele, kui selleks on alus (§ 32 lg 6), ja kindlustusandja peab hüvitise suuruse välja selgitama, arvestades muu hulgas funktsioonihäire sügavust ja elukvaliteedi langust (§ 32 lg 7).