Suured riskid: kõrvalekaldumine VÕS-ist kindlustuslepingus

Võlaõigusseaduse kindlustuslepingu osa on suures osas poolimperatiivne: kindlustusvõtja kahjuks seadusest kõrvale kalduv kokkulepe on tühine. Suurettevõtete ja eriliste riskide puhul on aga lepinguvabadus laiem. Selle piiri tundmine on oluline nii ettevõttele, kes läbirääkimistel tingimusi kokku leiab, kui ka kindlustusandjale, kes soovib kasutada rahvusvahelisi tingimusi. Käesolev postitus selgitab VÕS § 427 lõigete 2 ja 3 sisu ning piirmäärade muutumist.

Põhireegel: poolimperatiivsus

VÕS § 427 lg 1 loetleb sätted, millest kindlustusvõtja kahjuks kõrvale kalduv kokkulepe on tühine.¹ Nende hulgas on lepingueelse teabe (§ 428), vastuvaidlemise (§ 432) ja taganemise (§ 433) reeglid, kindlustusandja taganemine ja vabanemine lepingueelse teatamiskohustuse rikkumisel (§ 441 lg 2–3, § 442), riski suurenemise tagajärgede piirangud (§ 445 lg 3), kindlustusjuhtumist teatamata jätmise tagajärjed ja kindlustusandja täitmise kohustuse sissenõutavus (§ 449–450), kohustuste rikkumise tagajärgede piirangud (§ 452 lg 2), kindlustusmaksega seotud kaitsenormid, lepingu lõppemise ja aegumise sätted (§ 468–472, 474–475) ning vastutuskindlustuse ja kohustusliku vastutuskindlustuse olulised normid (§ 515, 519–531). Viivise nõue on kaitstud eraldi: VÕS § 451 ise tunnistab tühiseks kokkuleppe, mille järgi kindlustusandja ei pea täitmisega viivitamise korral viivist maksma; kuna see tühisus ei sõltu § 427 lõikest 1, ei kõrvalda seda ka § 427 lõigetes 2–4 sätestatud erandid (analüütiline järeldus).

Tähelepanu väärib ka see, mida loetelus ei ole. Näiteks alakindlustuse säte (§ 482) ei ole poolimperatiivne, mistõttu on alakindlustuse tolerantsi ja taastamisväärtuse kokkulepped lubatud.

Kõige olulisem praktiline norm on § 452 lg 2: kindlustusandja ei või tugineda kokkuleppele, mille järgi ta vabaneb täitmiskohustusest kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu, kui rikkumine ei olnud süüline või ei mõjutanud kahju tekkimist ega suurust.¹ Just see säte on Riigikohtu proportsionaalsuse praktika alus (vt hoolsuskohustus ja proportsionaalsus).

Erand 1: kindlustusliigid, mis on alati vabad (§ 427 lg 2)

Poolimperatiivsust ei kohaldata sõltumata kindlustusvõtja suurusest:¹

1. edasikindlustuslepingutele;
2. raudtee veerevkoosseisu, õhusõidukite ja laevade kindlustuslepingutele;
3. veosekindlustuslepingutele;
4. õhusõiduki ja veesõiduki valdaja vastutuskindlustuslepingutele;
5. krediidi- ja garantiikindlustuslepingutele, kui kindlustatakse majandus- või kutsetegevusest tulenevaid riske.

Need on rahvusvaheliselt kujunenud turud (mere-, lennundus- ja transpordikindlustus, kaubanduskrediit), kus pooled on tavaliselt professionaalid ja kasutatakse rahvusvahelisi tingimusi. Seadusandja ei pea vajalikuks kindlustusvõtjat seal täiendavalt kaitsta.

Erand 2: suured riskid (§ 427 lg 3)

Teise erandi aluseks on kindlustusvõtja suurus. Poolimperatiivsust ei kohaldata kindlustustegevuse seaduse (KindlTS) § 12 lg 1 punktides 3, 8, 9, 10, 13 ja 16 nimetatud kindlustusliikide lepingutele,² kui kindlustusvõtja vastab vähemalt kahele tingimusele kolmest:¹

1. bilansimaht ületab 6 600 000 eurot;
2. majandusaasta netokäive ületab 13 600 000 eurot;
3. majandusaasta keskmine töötajate arv on vähemalt 250.

Kindlustusliigid on:

• p 3: maismaasõidukite kindlustus (kasko);
• p 8: tulekindlustus ja loodusjõudude kindlustus;
• p 9: muu varakindlustus;
• p 10: mootorsõiduki valdaja vastutuskindlustus, sh kohustuslik liikluskindlustus;
• p 13: tsiviilvastutuskindlustus;
• p 16: finantskahjude kindlustus.

Kontserni puhul võetakse arvutuse aluseks konsolideeritud aruande andmed (§ 427 lg 4).¹ See tähendab, et väike tütarettevõte võib olla „suur risk“, kui kontserni näitajad ületavad piiri.

Piirmäärade muutumine

2018. aastal ilmunud kindlustusõiguse õpikus on piirmäärad 6 200 000 eurot (bilanss) ja 12 800 000 eurot (netokäive).³ Need on muudetud: kehtivad piirmäärad 6 600 000 ja 13 600 000 eurot jõustusid 12. detsembril 2022 (RT I, 02.12.2022, 2).¹ Töötajate arvu kriteerium (vähemalt 250) on jäänud samaks.

Praktiline järeldus: kui ettevõte on kasvanud või kahanenud, tuleb staatust hinnata lepingu sõlmimise või muutmise ajal. Lepingus tasub fikseerida, millistele andmetele (milline majandusaasta, kas konsolideeritud) tuginetakse.

Mida suure riski staatus tähendab

Laiem lepinguvabadus. Suure riski lepingus võib kokku leppida näiteks rangemaid hoolsuskohustuse tagajärgi, kui § 452 lg 2 lubaks, teistsuguseid teatamistähtaegu või teistsugust aegumise korraldust. See ei tähenda piiramatut vabadust: kehtivad endiselt tüüptingimuste üldreeglid, sealhulgas tõlgendamine tingimuse kasutaja kahjuks (VÕS § 39 lg 1) ja ebamõistlikult kahjustava tingimuse tühisus (VÕS § 42), kuigi ettevõtjatevahelises suhtes rakendatakse neid ettevaatlikumalt (VÕS § 44). Kehtima jäävad ka hea usu põhimõte ja seaduse imperatiivsed normid väljaspool § 427 loetelu (nt tahtluse reegel § 452 lg 1).¹

Kindlustushuvi väljaselgitamise kohustus ei kohaldu. KindlTS § 221 lg 1 järgi peab kindlustusandja enne lepingu sõlmimist välja selgitama kliendi kindlustushuvi ja nõudmised ning soovitama sobivaimat lepingut. Lõige 2 välistab selle kohustuse VÕS § 427 lõigetes 2 ja 3 nimetatud lepingute puhul (ja maakleri vahendusel sõlmitavate lepingute puhul).² Suur ettevõte peab seega ise või maakleri abil hindama, kas pakutav kate vastab tema vajadusele. Vt ka kindlustusvajaduse väljaselgitamine ja kvaasikindlustuskaitse.

Rahvusvahelised tingimused. Suured riskid on valdkond, kus Eesti ettevõtted kasutavad sageli Londoni turu või Põhjamaade tingimusi (D&O, küber, crime, varakindlustuse programmid). Kui leping allub Eesti õigusele, aga tingimused on kirjutatud teise õiguskorra jaoks, tekivad tõlgendusküsimused (näiteks condition precedent, warranty, claims made). Suure riski staatus annab nendele tingimustele laiema kehtivusruumi, kuid ei vabasta kohtut kohustusest neid Eesti õiguse järgi sisustada.

Õiguse valik. Suurte riskide puhul on ka rahvusvahelises eraõiguses poolte õiguse valik laiem (Rooma I määruse art 7).⁴ See on oluline piiriüleste programmide puhul.

Kontrollnimekiri ettevõttele

1. Kas ettevõte (või kontsern) ületab kahte piirmäära kolmest?
2. Kas kindlustusliik kuulub § 427 lg 3 loetellu või lg 2 erandi alla?
3. Millised tingimused kalduvad kõrvale VÕS-i poolimperatiivsetest normidest ja milline on nende tagajärg?
4. Kas kindlustusvajaduse analüüs on tehtud (maakler või sisemine riskijuhtimine)?
5. Milline õigus on valitud ja kas tingimuste mõisted on kooskõlas selle õigusega?

Kuidas suure riski staatust tõendada ja vaidlustada

Suure riski staatus on faktiline küsimus ja vaidluse korral peab sellele tuginev pool selle ka tõendama. Tavaliselt on see kindlustusandja, kes soovib kohaldada tingimust, mis kalduks VÕS-i poolimperatiivsetest normidest kõrvale. Tõendid on lihtsad: majandusaasta aruanne (bilansimaht, netokäive, keskmine töötajate arv) ja kontserni puhul konsolideeritud aruanne.

Mõned praktilised küsimused jäävad seadusest lahtiseks. Milline majandusaasta on määrav: lepingu sõlmimisele eelnenud kinnitatud aruanne või jooksev aasta? Mis saab, kui ettevõte langeb lepingu kehtivuse ajal piirmäärast allapoole? Kas mitme kindlustusvõtjaga programmi (nt kontserni D&O) puhul hinnatakse iga kindlustusvõtjat eraldi? Kuna seadus sõnaselget vastust ei anna, on mõistlik need küsimused lepingus reguleerida.

Teine praktiline teema on segaleping. Varakindlustuse programm võib hõlmata nii suure riski liike (p 8–9) kui ka liike, mis loetellu ei kuulu (näiteks õnnetusjuhtumikindlustus). Siis tuleb iga kaitseosa hinnata eraldi: kõrvalekalduvad tingimused kehtivad üksnes suure riski osas.

Kolmandaks tasub meeles pidada, et suure riski staatus ei muuda kindlustusandja kahjukäsitluse kohustusi. Hea usu põhimõte ja koostöökohustus kehtivad mõlemale poolele sõltumata lepinguvabaduse ulatusest.

Kokkuvõte

Suure riski staatus muudab kindlustuslepingu tasakaalu: VÕS-i kaitsenormid, mis tarbijale ja väikeettevõttele on automaatselt tagatud, muutuvad läbiräägitavaks. Piirmäärad on alates 2022. aastast järgmised: bilansimaht üle 6,6 miljoni euro, netokäive üle 13,6 miljoni euro ja majandusaasta keskmine töötajate arv vähemalt 250; kindlustusvõtja peab vastama vähemalt kahele neist. Mere-, lennundus- ja veosekindlustus, edasikindlustus ning ärilise krediidi- ja garantiikindlustus on lepinguvabaduse alas sõltumata suurusest. Suure ettevõtte jaoks tähendab see vajadust tingimused tõsiselt läbi rääkida, sest hilisem tuginemine VÕS-i kaitsenormidele ei pruugi olla võimalik.

Seotud lehed

• Kindlustuslepingu regulatsioon
• Tüüptingimused ja nende kontroll
• Kindlustusprogramm
• Edasikindlustus
• Veosekindlustus ja CMR

Viited