Artikkel: O.-J. Luik. Policyholder Obligations After an Insured Event: Are Baltic Insurance Laws Too Insurer-Friendly Compared to the Principles of European Insurance Contract Law? – Baltic Journal of Law & Politics 2012 (5) 1, lk 137–164. DOI: 10.2478/v10076-012-0007-x (veebis avaldatud 30.08.2012)
Uurimisküsimus
Kas Eesti, Läti ja Leedu kindlustusõigus seab kindlustusvõtja pärast kindlustusjuhtumit halvemasse olukorda kui Euroopa kindlustuslepinguõiguse printsiibid (PEICL)? Artikkel käsitleb kolme kohustust: kahju piiramine, kindlustusjuhtumist teatamine ja koostöö kahjukäsitluses.
Peamised järeldused
See, kuidas kindlustusvõtja neid kohustusi täidab, määrab suuresti, kui kiiresti ta hüvitise saab; teatud juhtudel võib kohustuste rikkumine viia hüvitamisest keeldumiseni. Artikkel võrdleb kolme Balti riigi riigisiseseid reegleid PEICL-i lahendustega. Keskne järeldus on, et PEICL kohtleb kindlustusvõtjat soodsamalt ja tarbijakesksemalt kui Balti riikide õigus.
Tähendus praktikale
Eesti õiguses on kindlustusjuhtumijärgsete kohustuste rikkumise tagajärgi piiratud: VÕS § 452 lg 2 p 3 ja 4 lubavad kindlustusandjal tugineda vabanemisele üksnes tahtliku rikkumise või sellise raske hooletuse korral, mis mõjutas kindlustusjuhtumi kindlakstegemist või täitmiskohustust. Tõendite nõudmist piirab VÕS § 448 lg 2. Need sätted ei ole pärast artikli ilmumist muutunud. Teema Eesti õiguse vaates jätkub artiklis „Kindlustusvõtja kohustused pärast kindlustusjuhtumit“ (2017).